Karin Luts – Eesti esimene feministlik kunstnik
Tõepoolest, lugedes kunstiajalugusid, vilksatavad naiskunstnike nimed vaid harva. Üks põhjus on see, et naisi ei tahetud kunstiakadeemiatesse eriti vastu võtta, teiseks on kunstiajalugusid kirjutanud mehed.
Kõrgemas kunstikoolis Pallas, kus Karin Luts õppis, valitses meestekeskne mentaliteet. Suured autoriteedid olid Mägi, Vabbe, Starkopf, Triik ja teised. Naisi küll õppis, kuid kunstnikena nad enamasti läbi ei löönud. Karin Luts on siin suur erand. Kuigi ka temal oli probleeme: Pallase näitustel ta küll esines, ent ühingu liikmeks teda ei võetud – ainus põhjus oli see, et ta oli naine.
Seevastu oli ta kas teadlik või ebateadlik feminist. Ta riietus meesteülikonda, suitsetas ning avaldas julgelt oma arvamust, seda ka Rootsis, Nõukogude korra kohta kodumaal. Pallase lõpetas ta 1928. aastal. 1922. aastal kooli sisse astunud, valis ta oma õpetajaks Konrad Mäe. Valitsesid saksa ekspressionismi mõjud, mida oli tunda ka Mäe viimastes maalides. Esimese õpetaja surma järel sai Lutsust Ado Vabbe õpilane.
Nii vormus kahe õpetaja käe all ka Karin Lutsu loominguline käekiri. Mäelt sai ta maalilise kindluse, Vabbelt avangardismi kogemuse. Oli ju Vabbe puutunud otseselt kokku Vassili Kandinskyga.
Alates 1925. aastast oli Lutsul hea suhe Rudolf Parisega, kes oli tulnud Weimarist ja tutvunud Kandinsky ja Paul Klee loomemeetoditega. Lutsu suur autoriteet oli ka Eduard Wiiralt.
Mare Joonsalu hinnangul hakkas Pallas noorele ambitsioonikale daamile kitsaks jääma ja too otsis võimalusi täiendada end küll Riias, küll Soomes, lõpuks Pariisis.
Lutsu kujunemisaeg langes aega, mil saksa kunsti mõjud vähenesid ja võeti suund Pariisi järgi. Nii tekkiski tema loomingus kummaline ja isikupärane segu kõigist mõjutustest. 1920. aastate lõpul võib tema maalide puhul rääkida mingist sürrealismi ja naivismi segust. Parim näide on “Süüta laste tapmine” (1928), mis hämmastab brutaalsusega. Samal ajal ilmuvad tema maalidesse androgüünsed tüübid, kelles on tuntavaid autoportreelisi tunnuseid, kuid karikeeritult.
Näiteks “Aednik” (1928), millele on alapealkirjaks lisatud “Autoportree”. Siin näeme tavaliselt mehelikuks peetud ametis väljakutsuva ja üleoleva poosiga figuuri, kelle nägu on profiilis. Lutsu nimelt paelus Egiptuse kunst, kus enamasti ongi näod profiilis.
Psühhoanalüütikule pakub kindlasti huvi figuuri ümbritsev atribuutika: hark ja kastekann. Sigmund Freud arvab oma “Unenägude tõlgendamises”, et kõik piklikud ja teravad asjad sümboliseerivad mehe suguorganit ning ümarad ja õõnsad naise oma. Mida arvata sellest Lutsu maalist: naine hoiab käes harki, kastekannule on ta pööranud selja?
Autoportreeliste sugemetega on ka maal “Kunstnik” (1937), kus näeme poisikesena tunduvat kunstnikku ateljees. Huvitav seegi, et 1972. aastal Tartu kunstimuuseumis kavandatud Lutsu isikunäituse eel nõudis kunstnik oma kirjas Pärnus elavale õele Lonnile, et näitusel peavad kindlasti olema kaks maali: “Aednik” ja “Kunstnik”.
Pärast kooli lõpetamist järgnes Pariis, kus ta töötas siidrätikute maalijana. 1929. aastal kirjutas ta päevikusse: “Kunstnike rahvas on äärmiselt tumedad ja haledad eksemplarid, kogu omalt olemiselt. Välja arvatud Adamson-Eric ja Aleksander Vardi... Tartu inimestest on siin Voldemar Vaga, kuid tema on nii omaette ja eneseavaldusis äärmiselt tagasihoidlik.”
Pariisis valmis Lutsu ehk kõige kuulsam maal “Comédie-Franēaise”, mis lummab tüpaazŠidega (üks neist jällegi autoportreeliste tunnustega) ja erilise valguse-varju, isegi pastelse lahendusega.
Uued pöörded
1940. aastal asus Luts õppejõuks Tartu Konrad Mäe nimelisse kõrgemasse kunstikooli. Nii oli Pallas ümber nimetatud pärast Nõukogude võimu kehtestamist. Pärast kunstikooli sulgemist kolis Luts Tallinna. Uus punameelne juhtkond eesotsas Kaarel Liimandiga oli niigi Lutsu tõrjuvalt suhtunud. Jällegi arvas Luts, et lihtsalt seepärast, et ta on naine.
1944. aastal Karin Luts lõpuks abiellus slaavi filoloogi Peeter Arumaaga. Kohe oli minek paadipõgenikena Rootsi. Seal jätkas ta mõistagi kunstnikutööd, kuid erilist läbilööki ta kohalikus kunstis ei saavutanud.
Stockholmis küsisin tema healt sõbralt Ilmar Laabanilt: miks nii? Laaban tõi esile kaks põhjust: esiteks on Rootsi kunstnikkond ringkaitses ja mujalt tulnuid eriti lähedale ei lasta ning teiseks oli Lutsul arusaam, et kunstnik ei pea ise ennast galeristidele pakkuma.
Karin Luts suri kõrges vanuses, 89-aastasena 1993. aastal. Arumaa oli surnud juba kümmekond aastat varem. Kuna peres lapsi ei olnud, pärandas kunstnik kogu oma Rootsis valminud loomingu Tartu kunstimuuseumile.
Karin Luts on üks omapärasemaid eesti kunstnikke, kes sai tõrjumist tunda nii kodumaal kui ka pagulasena.
