Viire Valdma - rahulikult pöörane
— Kuidas tajud aja kulgu? Leppimise valu või ilus paratamatus?
— Sõna „paratamatus” on iseenesest hirmutav. Ma ei jookse kellegagi võidu ega jookse millegi eest ära. Stopper pannakse kinni, kui ma olen kohal. Aga kus ja millisena, seda ma ei tea. Kuid ma tahan, et see kulgemine oleks mulle jõukohane ja valutu. Mulle meeldib Hiina vanasõna „Ega nööri päikese külge ei seo” – päris veider oleks, kui me ripuksime päikese küljes ega laseks tal loojuda. Me ei ärka ju ka ühtäkki sada aastat vanemana – see on loomulik, üsna märkamatu protsess. Aeg möödub, elu läheb ju edasi. Kahjuks jah, me kulume, ent oma mõtlemist on päris kaua võimalik terve, värske ja nooruslikuna hoida. Kuid sellest hoolimata ei saa me maa peale igaveseks jääda ja eks meil tuleb siis õppida seda hirmutavat paratamatust nautima.
— Kas sinu õnne valem on elu jooksul muutunud?
— Õnne valemit pole ma kunagi teadnud ja arusaamine õnnest oli nooruses kindlasti illusoorsem. Unistustes pole ma reaalsusest vist kõrgemale tõusnud, olen ikka olnud kahe jalaga maas. Ja mu kunagised unistused olid kindlasti lihtsamad kui mu praegused saavutused. Või mine tea? Arvasin, et olen õnnelik maakodus, oma lastekarja ja armastava mehega, vaadates päikesetõusu hommikuses kastes. Nüüd tajun ma õnnetunnet, kui on lähedus ja usaldus. Kui mulle tähtsatel inimestel läheb hästi ja nad on terved. Ja kui mu töö pakub mulle rõõmu.
— Oled üks neid väheseid näitlejaid, kes tunduvad küpsedes üha enam fookusesse nihkuvat. Kas oskad seda seletada?
— Aja kulg on viinud mu keskikka. Mulle meeldib see küpsus, nagu aastaaegadest sügis. Mõnikord kahetsen rohkem nooruses tehtud lollusi kui praegusel eluetapil tehtud pattu (ja kuna teadliku teona on patt karistatav, siis ütleksin vabandavalt, et inimlikke eksimusi dikteerib mulle mu loomus). Olla fookuses küpsena on minu spontaansuse juures saavutus küll. Tore on olla laineharjal, andes endale selgelt aru, et sinna lõputult ei jääda.
— Mainisid spontaansust. Kuidas taltsutad loomust, kui tunned, et hakkad üle keema?
— Ma olen rohkem tunde- kui mõistuseinimene. Üle keen harva, vähemalt üritan seda varjata. Nutta oskan ka, nii kurbade kui ka rõõmsate asjade pärast. Asjadele, mida mulle meeldib teha, lähenen ikka spontaanse kirega – kui pidutsen, siis käib tants hommikuni. Nii vist elangi ennast välja ja unustan passi vaadata.
Kõige talumatum on ülekohus, kuid selliseid solvumisi ei klaari ma kunagi, neid vaen endas.
— Kuidas suhtud tunnustusse? On seda piisavalt (nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi mõttes)?
— Teatrisõbrad ja austajad tänavalt kiidavad kindlasti palju tihemini kui mõni teatritegelane või -kriitik. Ja kui mõelda, kellele ma oma teatrit teen – siis see ongi olulisem. Tuntus ja tänu on oluline, see tähendab, et minu tehtu on kellelegi korda läinud. Isegi kui ma reageerin tunnustusele ebalevalt, tunnen sisemuses ikka meeldivat ärevust. Pisut isegi piinlikkust. Elus teen südamerahuga kõike nii hästi kui oskan, teatrit olen aga miskipärast tahtnud teha veel paremini. Kibestunud internetikommentaatorid ei lähe mulle seejuures korda.
— Kas oled tajunud „ilusa inimese needust”? Et pead mõnikord end vähem ja siis taas topelt tõestama tänu välisele särale?
— Kunagi spordikoolis küsis mult geograafiaõpetaja: „Viire, kas sulle meeldiks süüa õuna, mis on pealt ilus punane, kuid seest mäda?” Ma olin 14-aastane ja see lause jäi kogu eluks meelde. Kohutavalt piinlik oli, jube häbi! Tagantjärele tänu sellele õpetajale.
Täna olen just see, kes ma olen. Ma võin ju väita, et ilus pole loll, suur pole kohmakas, vana pole kibestunud, üksik pole õnnetu jne. Kõik, kes tahavad mingeid lahendusi tõestada või tõestusi lahendada, peavad vastuseid otsima ikka vaid iseendast. Ja mulle tundub, et ühest ja õiget vastust polegi olemas, sest meil kõigil on erinevad eeldused.
— Ütlesid, et üksik pole õnnetu. Milline on sinu suhe üksindusse? Mida teed, kui mitte keegi sind ei näe?
— Üksiolemine annab mulle teatud vabaduse. Armastan väga hommikusi üksiolekuid, siis on kõik nii klaar. Võin lamada tundide kaupa voodis ning vaadata akna taga liikuvaid pilvi ja lennukeid. Need on minu väljalülitumise hetked, ka mõtlemisest. Näitleja elukutse ju kubiseb pealesunnitud suhtlemisest. Üksinduses aitab ka teadmine, et minu inimesed on alati olemas, kui mina vajan neid või nemad mind.
Mõtlen, kirjutan, luuletan. Päevikut pean pisteliselt, mõnikord unustan aastateks ega kirjuta ka siis, kui midagi põrutavat juhtub. Siis saan päeviku kaudu taas huviga jälgida, kuidas mõni suhe muutub ühest olekust teise. Suhtekriis on minu loov jõud – olen märganud, et kirjutan pigem siis, kui olen kurb. Nukruses on alati midagi valusat ja õrna.
— Kuidas tuled kunstnikuna toime sotsiaalsete ootustega? Kui tihti tunned, et ühiskond oma piirangutega hakkab vastu?
— Raske küsimus. Riigil on meie suhtes ootused: iibe, lojaalsuse, tööle ja kodule pühendumise osas. Kuid inimesel on ootused ka oma riigi suhtes.
Selles ühiskonnas on mind miski alati ärritanud, vist tohutu ebavõrdsus. Kõik me tuleme siia ilma kahe tühja käega, kuid hakkame kohe kellestki või millestki sõltuma. Nõukogude ajal teadsid „otsustajad” väga täpselt, kes saab riigilt korteri ja kes peab kooperatiivkorteri ostma. Kui mu ema ei oleks mulle korterit ostnud, siis vaevalt ma tänavale oleks jäänud, aga mustas masenduses oleksin kindlasti olnud. Ja kuivõrd oleksin saanud siis pühenduda näiteks valitud elukutsele?
Seda musta masendust näen tänapäeva Eestis aga aina enam… Mul on kahju noortest, kes maksavad meeletut üüri neile, kellel oli võimalik endale õigel ajal kortereid kokku ahnitseda. Tööpuuduse või kasina palga tõttu ei saa nad ka pangalaenu oma kodu soetamiseks. Mingit tasakaalu on sellesse olukorda vaja – aga mitte niivõrd vaeste, pigem rikaste pärast... et nad lõhki ei läheks. Eks näis, kui palju lootusetust ja kurbust see maa jaksab kanda.
— Räägime nüüd teatrist. Kas oled ka kahetsenud elu teatriga sidumist? Millal on osadus teatriga täitnud su hinge õnnega?
— Kahetsenud ma seda küll ei ole. See on ikka võluv maailm, mida loomeinimesed saavad nautida. Samas, töö, ande ja õnneliku juhuse vahel nagu seost polegi – kuid kui nad kokku saavad, siis võib juhtuda imelisi asju.
Valdavalt olen tajunud ikka õnnetunnet. Ka seda, et isegi mure ja valu kaovad lavalaudadele astudes. Eks iga saalitäis rahvast võtab kõvasti energiat, aga samal ajal laeb ka. Aplaus, lilled, säravad silmad... no kes veel oma tööpäeva lõpust sellise reaalse pildi unedesse kaasa saab?
— Anne, töö ja õnn… Kas tunned, et suudad oma saatust kujundada ja oma õnne sepistada? Kas oled fatalist?
— See ei ole nii üheselt seletatav ega peagi olema. Usun, et näitlejal peab olema nii annet kui ka fantaasiat. Andetu, kuid töökas näitleja on pigem kohutavalt tüütu.
Me nimetame asju „õnnelikuks juhuseks” või ütleme, et „see asi kukkus mulle sülle” – tegelikult tuleb vaid välk selgest taevas, kõik muu on ikka omavahel seotud. Üldiselt kipub olema nii, et kui meil läheb elus hästi, siis meeldib meile mõelda, et tänu meie töökusele ja tublidusele. Kui halvasti, siis kirjutame selle enamasti saatuse arvele.
— Aga ebausk? Teatris on ju palju selliseid igapäevaseid rituaale…
— Tõepoolest, Georg Finki „Unenägude seletamine” on esimene raamat, mille hommikuti avan. Ka särk ei jää mulle tagurpidi selga ja teatris istun ikka mahakukkunud osaraamatule peale. Kuid mustad kassid ja korstnapühkijad lähevad mulle korda vaid kaheks sekundiks. Talismane ja rituaale mul pole. Usun vaid üht: kui teen teistele head, siis tuleb see mulle kindlasti tagasi. Kuidas ja millal, see polegi tähtis.
— Räägi viimasest tükist „Vombat”. Mis on selles erilist, uut sinu jaoks?
— Töö Karusoo ja Kivirähkiga ongi tegelikult minu lotovõit. Õnnelik juhus? See juhuse ja saatuse osakaal tekitab minus alati segadust. Igal juhul saan üle hulga aja laval hea välja näha. Olen enamasti mänginud veidrikke, karakterrolle, mis on küll naljakad, aga... Uues rollis on väga palju mind ennast. Vaatajani üritan kanda õige mõtlemise ja tunded, elades laval elu, kus 20 aastat abielus olnud inimesed otsivad pingetele lahendust. Laval on n-ö tavaline elu: südamlik, naljakas, liigutav.
— Kui tihti teed elus teatrit? Kas üldse on oluline teha vahet sotsiaalsetel ja lavarollidel? Kas elu ja teatri vahel on piire, mida ei tohi ületada?
— Elus teen teatrit ja lavale kannan ennast ikka ka. Enda eest ju ei põgene. Kuid piiri elu ja teatri vahel tajun vahel konkreetselt, isegi kui see juhtub olema õhkõrn. Laval ei mõtle ma niivõrd endale kui sellele, mis mu rollile kasulikum on. Elus kätte tulnud rollid – naiseks, emaks ja vanaemaks olemine – on küll meeldivad kohustused, kuid teatritöö nõuab paratamatult ohvreid. Olen hakkama saanud nii, et hundid on söönud ja lambad terved, kuid väga kriitilistes olukordades oleksid elurollid kindlasti tähtsamad.
Elus ma ei salli valetamist, aga parem näitleja on vist see, kes osavamini valetab. Usub siiralt seda, mida räägib ja teeb. Paneb vaataja uskuma, loob illusiooni. Mina vähemalt nii rolli sisse ei lähe, et kuningannat mängides hakkan end ka elus teietama. Ei, mingi loori alla ma ei lähe ja osast välja tulen ka valutult. Võtan näitlemist ikka mänguliselt. Võin öelda lastelastele ühtviisi hästi, et vanaema läheb tööle ja et vanaema läheb mängima.
— Kui tundlikult võtad suhet teatriga?
— Noorena võtsin tundlikumalt. Mäletan, kuidas pisarad lihtsalt voolasid pärast iga etenduse lõppu. Kuid nüüd juhtub seda üha harvemini. See tuleb minu ja saali vahel tekkinud emotsioonist, võib-olla tänutundest, õnnetundest...
Kuid meenub üks teistmoodi tundlik hetk. Vabaõhu-suvelavastuses „Minust jäävad ainult laulud” juhtus nii, et mina istusin lava servas oma stseeni oodates. Korraga kuulsin, et üks näitleja hakkas laval võõra häälega rääkima – sain aru, et ta mõtleb pingsalt millelegi, aga suu räägib rolliteksti automaatselt edasi. Taipasin, et kolleeg oli unustanud põuetaskusse panna viinapudeli, millel pidi olema edaspidi keskne roll mitmes stseenis. Tegin Munamäe vaatetorni poole oma elu kiireima 150 meetri jooksu ja jõudsin pudeliga tagasi täpselt õigeks hetkeks. Kolleeg oli tänulik, ta ei saanud vaid aru, kuidas ma taipasin, et tal põues pudelit polnud. Vahel ongi tegelikult tunnetamine nägemisest olulisem.
— Kõige valusam õppetund lavalt?
— Valusatest on ebameeldiv rääkida. Aga lavalaudade vahele olen ära tahtnud kaduda küll. See oli üks tõeline „kapustnik”, ühekordne etendus enne Draamateatri suure saali remonti. Kõik lavastajad jagasid kogu näitetrupile suhu suvalisi lauseid. Ja kuskil vahel pidi aeg-ajalt kraaksatama vares või harakas... Küsiti, kes kraaksuks. Ma kraaksusin. Siis öeldi mulle: sina ei kraaksu, kraaksub hoopis keegi teine... Selline Käberlinski fenomen tuleb üle elada, kui satud töötama lavastajaga, kes sind näitlejana tegelikult ei näe. (Käberlinski oli Jüri Järveti tegelaskuju, absoluutselt saamatu näitleja, kellele ei saa usaldada isegi paari sõna – toim.)
— Oled palju filmides kaasa teinud. Kas suudaksid loobuda teatrist filmi kasuks?
— Ajal, mil näitlejad hoiavad hinge kinni, et teater neist ei loobuks, on selle küsimuse üle mõtisklemine isegi kohatu. Eesti on liiga väike, et selliseid valikuid teha. Olen küllalt filmides mänginud. Kes mind igas filmis ikka vahtida viitsiks? Film algab ikkagi stsenaariumist ning edu sõltub režissööri valikutest ja nägemusest. Eestis pole veel oma Eastwoodi, kes mängiks, tikk suunurgas, kümneid filme ja läheks veel kellelegi korda ka.
— Kuidas leiad ühise keele noorema põlve režissööridega?
— Õunpuu, Kilmi, Tolk, Sarnet – olen tõesti nende filmides mänginud. Kuid nemad on mind valinud, mitte mina neid. Ja see on muidugi kompliment. Nad on terased ja vaimukad.
Ma ei tea, miks mõned inimesed kokku saavad ja neil on klapp. Vahest on see mingi ühine veregrupihullus või keemia? Kuid usun, et ühise keele leiavad inimesed ikkagi rääkides.
Viire VIIS
•• Lõhn – puhta metsa lõhn pärast 1967. aasta tormi
•• Raamat – Simone de Beauvoiri „Teine sugupool” ning tööperioodil kõik minu osaraamatud
•• Jook – valge vein
•• Koht – minu magamistuba
•• Sündmus – emaks saamine
