Doktor Kaidu Meiterni kontol on üle 5000 operatsiooni
— Milline on teie eriala?
— Praegu on mul ortopeedi litsents, mis tähendab, et ravin tugiaparaadi liikumishädadega inimesi ja opereerin liigesehaigeid (operatsioonikindad olen kätte tõmmanud üle 5000 korra). Arstitööd alustasin rohkem spordiarstina (sh 20 aastat Eesti kergejõustikukoondise arst). Kuid kuna sportlaste seas on tõsiseid, raskemaid haigeid vähe, hakkas üha rohkem huvitama suuremate hädadega inimeste ravimine. On ju enamik sportlaste hädasid füsioteraapia vallast. Nõukogude ajal pidi seda tööd tegema spordiarst.
Alati kaasneb haige terveksravimisega heameel. Mida raskem haige, seda suurem see on.
— Kui heaks peate oma eriala piires rahva tervist?
— Millest oleneb tervis? Meditsiin on selles ainult üks osa. Tähtsamad asjad on keskkond, elukombed, sh toitumine, suhtumine alkoholi ja tubakasse. Tuleme kommunistlikust süsteemist, mis ei olnud kõige sõbralikum selles suhtes. 18 aastaga oleme nihkunud suure sammu paremuse poole.
Üks tervise alustalasid on kindlasti sportlik eluviis. Ühtedel andmetel spordib Eestis vähemalt kord nädalas 32% inimesi. USA-s tegeleb regulaarselt spordiga 75% ja Austraalias 85% elanikke. Ega nendel maadel panda kliiniku nime sisse sõna „sport” niisama. Spordiga tegelevaid patsiente eristab teistest see, et nad hoolivad oma tervisest rohkem – on ju vaja kiiresti oma lemmikharrastuse juurde tagasi jõuda.
— Aga millised on lood teadlikkusega? Kui tihti peate patsiendile silma vaatama ja ütlema: kui oleksite oma hädaga varem meie poole pöördunud…?
— Teadlikkus on kindlasti erinev linnapatsientidel ja maal elavatel haigetel. Aga ka elustiil on erinev. Linnainimesed saavad operatsiooni järel teha taastusharjutusi, taluinimene peab, kui jalg vähegi lubab, hakkama tegema rasket talutööd, mis kindlasti pikendab paranemisaega.
Aga ka selles suhtes on näha paremuse poole liikumist. Seda näitab operatsiooniarvude statistika. Võtame näiteks nüüdisaegse liigesekirurgia levinuma operatsioonimeetodi artroskoopia. Kümme aastat tagasi tehti selliseid operatsioone USA-s aastas 1,5 miljonit, Soomes 25 000 (s.o üks operatsioon 200 inimese kohta), Eestis samal ajal vaid 1500 (s.o üks operatsioon tuhande inimese kohta e viis korda vähem). Mullu tehti Eestis artroskoopilisi lõikusi juba üle 4000. Tõus tuleb esmajoones maainimeste arvelt.
— Millised on levinuimad vigastused, millega teie poole pöördutakse?
— Kuna olen ortopeed ehk tugiaparaadi liikumisvigastuste arst, siis ikka seda tüüpi hädadega. Nendest on ülekaalus liigestekaebused. Muidugi on kõige rohkem viga saav liiges põlv, aga ka õla- ja hüppeliiges.
Puusaliigese probleemidega haigetel on õigem käia nende kirurgide juures, kes tegelevad endoproteesimisega ehk vahetavad kulunud puusaliigese proteesi vastu.
— Tobe küsimus, aga milline on teie „lemmikvigastus”, mille ravimisega meeldib tegeleda?
— Ei ole see tobe küsimus midagi. Enamikul arstidel on „oma vigastus/haigus”, mida talle meeldib rohkem uurida-puurida, ennast täiendada. Mul on selliseks „lemmikpiirkonnaks” olnud õlg ja põlv. Kuna olen nüüd suur tennisearmastaja-harrastaja, siis spordivigastustest loen palju tennisevigastuste kohta.
— Kolmekümnenda eluaasta paiku, kui karjääri on piisavalt kaevatud, ostab inimene esimest korda pärast keskkooli dressid-tossud-suusad-reketi või muud seesugust ja hakkab jälle sporti tegema. Millised musklid-liigesed-kõõlused ta esimeste seas ohverdab?
— See sõltub, millise spordialaga tegeleda – jooksmisel põlv, sportmängudes hüppeliiges, ka põlv, tennises „tennise küünarnukk”, on olemas ka diagnoos „tennise õlg”. Rahulikumad alad alustamiseks on ujumine, jalgrattasõit, kõndimine.
— Kui paljud vigastused, millega teie poole pöördutakse, on ühed ja samad aasta ringi, kui paljud sõltuvad hooajast?
— Kui mängida jalgpalli tehismurul, tekib vigastusi tunduvalt rohkem kui murul mängides. Sama kehtib ka tennises. Savi-liivaväljakul on vähem vigastusi kui hard court’il. Hooajal, kus on rohkem võistlusi, tuleb rohkem ka vigastusi ette.
— Teine võimalus on spordiga mitte riskida, kuid kaugemas perspektiivis ei tasu see vist ära?
— Kui sporti tehakse õigel moel, siis ei ole see mingi risk. Tundub paradoksaalne, aga vigastuste profülaktilisest seisukohast on õigem teha sporti paar-kolm korda nädalas kui ainult üks kord. Lihased, liikumisaparaat on nii pidevalt harjumuspärases tegevuses. Pinnase tähtsusest oli juttu, lisaks võib veel märkida koormuse järkjärgulist suurendamist, ka varustuse tähtsust.
Arvan, et tänapäeval on siiski väga vähe neid inimesi, kes ei mõista sportimise tähtsust nii tugi-liikumisaparaadile kui ka siseorganitele, teine asi on, kui palju inimene seda tarkust kasutab.
— Kõikvõimaliku peenemat sorti tervisespordi ja tervislike eluviiside kasulikkusest kipuvad rääkima need, kellel pole vähimatki probleeme neid eluviise endale rahaliselt minutipealt lubada. See kipub pisut meenutama Marie Antoinette’i soovitust nälgivatele prantslastele, et kui leiba pole, söödagu kreemikooke. Võib selliseid „mõisapreilide elustiilisoovitusi talurahvale” pisut silmakirjalikuks pidada?
— Tervislike eluviiside propageerimine on alati teretulnud. Loodame siiski, et ka „mõisapreilide” soovid on siirad.
— Kas mina kahekümnendates eluaastates kontoritöölisena peaksin muret tundma, kui turi pärast pikka päeva pisut tunda annab?
— Nii noorelt saab organism suures osas ikka veel ise oma ülekoormusega hakkama, üle 40-selt muutub see küsitavaks. Ega sportimine kunagi mööda külge maha jookse.
— Selline olukord: kõigepealt käisin uisutamas, kukkusin ja tegin jala katki, siis käisin operatsioonil. Kuidas ma nüüd karkudest ja kipsist võimalikult väikeste kadudega lahti saaksin, milline võiks olla n-ö kodune taastusravi?
— Kui pärast vigastust või operatsiooni ja kipsi mahavõtmist tahate kiiremini terveks saada, siis esimene käik peaks olema füsioterapeudi kabinetti, kes näitab teile ette harjutused ja annab harjutuste skeemi koju kaasa. Mõnikord on see raviperiood vaat et tähtsam kui operatsioon ise.
— Kas meie tervishoius on ka ületähtsustatud pseudoprobleeme, näiteks arsti kehakaalu küsimus peaks vist kuuluma samasse rubriiki kassi värvi ja hiirepüügivõimekuse suhtega?
— Sellele küsimusele vastas ka südamekirurg Toomas Sulling ühes intervjuus, olen temaga päri. On tõestatud, et üleliigne kehakaal on tervisele kahjulik. Inimese õige kehakaal on paika pandud ainevahetuse tüübi järgi: ühel on see 70 kg, teisel 90 kg. Seepärast ei pea ma kehakaalu normeerimist kõiksugu valemite järgi õigeks. Aga kõhu ümbermõõtu tuleks küll jälgida.
— Kuidas on meil arstide järelkasvuga? Kas haridus on piisavalt hea või oli vanasti parem?
— Seda on mul raske öelda. Meie konverentsidel on nii agaramaid kui ka vaiksemaid noori kolleege, aga arvan, et rohkem võiks teha uurimistöid, kirjutada artikleid. Soovitan noortel rohkem võimalusi, stipendiume, koolitusi ära kasutada.
Võib-olla paljud noored mõtlevad kõigepealt, kui palju selle ametiga teenima hakkab. Tegelikult teenivad ka Eesti head spetsialistid, nende hulgas arstid, küllaltki hästi.
Vanasti ei olnud haridus parem – piirid olid kinni, väliskirjandust vähe, me ei teadnud suuremat isegi sellest, mida teevad lähinaabrid soomlased. Kõik käis Moskva kaudu. Ilma Ameerika koolituseta nüüd heaks arstiks ei saa. Kõik uus tuleb suurelt jaolt USA-st, ka USA meditsiinitehnika on teistest riikidest ees.
— „No on hüpohondrik,” torises tuttav, kui kuulis, et Mart Poom on jälle midagi välja väänanud. Kui palju erinevad sama murega patsientidena sportlane ja n-ö tavaline inimene?
— Jaotaksin patsiendid kolme rühma: profi- ja tervisesportlased ning tavainimesed. Profisportlased on võib-olla kõige kärsitumad. See on ka mõistetav, sest vigastuse puhul kannatab nende palk. Tervisesportlased meeldivad sellepärast, et nad on rahulikumad, kuid on ühtaegu huvitatud, et paranemine oleks kiire – et saaks kiiremini tagasi oma lemmikharrastuse juurde. Aga ka tavainimesed on muutunud – neid on vähe, kellele meeldib „sinisel lehel” istuda.
— Aga miks vaevlevad Eesti sportlased kogu aeg vigastuste käes? Või on see petlik mulje, et meie pärissportlased on vigasemad kui hobisportlased, sest pärissportlased on ju erinevalt asjaarmastajatest avaliku tähelepanu all?
— Vigastuste esimene tekkepõhjus on vale treeningumetoodika. Vahest kõige tähtsam on, et treenitakse liiga ühekülgselt, samu lihasrühmi. Keha läheb tasakaalust välja. Minu ajal jooksid-mängisid lapsed suvel terve päeva väljas, ja vigaseid oli tunduvalt vähem kui nüüd, kui sporditakse treeneri juhendamisel. Proffidel on kindlasti suuremad koormused, kiiremad liigutused.
— Riiklik vs. erameditsiin. Kas Hippokratese vanne ja tasuvust silmas pidav erapraksis sobivad kokku?
— Arvan, et erameditsiini ja riiklikku meditsiini ei tohiks vastandada, sest mõlema eesmärk on haigeid ravida, sealjuures hästi ravida. Arvatakse, et eraarstid teenivad tunduvalt paremini. Ei ütleks, et tunduvalt, vaid natuke paremini, aga nii on see terves tsiviliseeritud maailmas.
Erameditsiinis on siiski ka oma kulud – Tallinna kesklinnas tuleb näiteks renti maksta 200–300 krooni ruutmeetrilt. Püüame seda tasandada säästliku ruumikasutuse ja minimaalse mittemeditsiinitöötajate arvuga (lääne haiglates on koefitsiendid, mitu ruutmeetrit haiglapinda peab patsiendi kohta olema, milline on meedikute ja mittemeedikute suhe personalis). Kokkuhoiust tulevad ka arstide suuremad palgad.
Ka saavad erakliinikud valida oma eriala, haiged ja operatsioonid. Enamikul erakliinikutel on haigekassaga leping ja nad peavad täitma haigekassa tingimusi, mis sunnib neid töötama riigihaiglatega samadel tingimustel.
Oma kliinikus oleme haigekassa raha paremaks kasutamiseks ja järjekordade lühendamiseks sõlminud teenuselepingu ainult operatsioonidele, sest visiiditasu jõuab patsient ikka kinni maksta, aga 15 000–20 000-krooniseid operatsiooniarveid mitte.
— Kuidas olete riigi- ja erameditsiini vastuolu enda jaoks selgeks mõelnud?
— Meil on erameditsiini osakaal (vähemalt ortopeedias) väga väike võrreldes teiste Euroopa riikidega, rääkimata USA-st. Soomes on see 10, Šveitsis 50 ja USA-s 85%. Nii väikses riigis ei ole mõistlik kõiki operatsioone erameditsiinis teha, erapraksise nišš võiks olla päevakirurgia. See annaks ka kokkuhoidu. Näiteks ühe „punni” lõikamine täisvarustusega operatsioonisaalis läheb 27 korda kallimaks kui päevakirurgias.
Üks suur erakliinik võiks ikkagi Tallinnas olla, Helsingis on neid vähemalt kolm. Ka eurovolinik Siim Kallas ütles ühes viimatises teleintervjuus, et EL-is on kuus tegevusala, kus era- ja riiklik sektor võiksid koostööd teha, ja üks neist on meditsiin.
