Kristiina Nurk: ilus võib olla, aga mugav peab olema
Nahakunsti eriala magistrant Kristiina Nurk (26) võitis rahvusvahelise köitekunsti biennaali, kus pea 600 osalejal tuli köita Beaumarchais’ „Figaro pulm”. Kristiina, kelle raamat (tema esimene, kusjuures!) on köidetud mustast plastist pusletükkidesse kollasel taustal, seletas, et lähenes ülesandele graafilise disaineri vaatenurgast ja muutis selle siis lihtsalt kolmemõõtmeliseks.
— Sa õppisid enne Tartu kõrgemas kunstikoolis meediat ja reklaamikunsti. Kuidas jõudsid nahakunstini?
— See soov oli mul juba noorest peast. Mul oli sõbranna, kelle jalanumber oli 35,5 ja kes ei leidnud endale seetõttu kunagi ilusaid kingi. Mäletan, et kui olin 14 või 15, lubasin talle, et kunagi teen talle kingad. Nüüd elab ta juba kuus aastat Ameerikas ja ma pole teda selle aja jooksul kordagi näinud, aga kujutan ette, et ta oleks väga rõõmus.
Minu esimene eelistus oli minna õppima tekstiilikunsti. Aga üks sõber ütles mulle, et Tartus on eriala, kuhu ma kindlasti sisse ei saaks. Läksin ja viisin paberid hoopis sinna. Seega ei olnud graafiline disain võib-olla nii kaalutletud mõte.
— Kuidas see eriala sulle lõpuks istus?
— See oli äärmiselt kasulik ja mul on siiralt hea meel, et ma ei valinud esimeseks erialaks nahakunsti, et oleks hiljem mõelnud, et võiks minna graafilist disaini õppima. Ütleme nii, et graafiline disainer elatab ennast ära oluliselt paremini, see eriala võimaldab vabakutselisena tööd leida. Kui ma oleks vastupidi teinud, siis kujutan ette, et mul ei oleks olnud hiljem võimalust minna graafilist disaini õppima.
— Mainisid, et oled juba lapsest saati nahakunstile mõelnud.
— Jah, eks nagu kõigil, tulevad mingid asjad kodust kaasa. Mu ema on eluaeg õmmelnud. Tema kõrvalt hakkasin ka mina seda tegema ning õmblen endale siiamaani riideid. See oli lihtsalt järgmine samm.
— Moekunsti ei mõelnud õppida?
— Selle poole ma niivõrd palju ei kaldu. Kui graafilises disainis trendid tulevad ja lähevad, siis moes käib see kõik veel viis korda kiiremini. Mulle tundub, et võib-olla jalanõude ja aksessuaaride klassikalised lõiked on püsivamad. Seal annab rohkem mängida ja seal ei ole keegi nii väga trendiori. Kuigi see ei pea alati nii olema, aga paraku tihtipeale siiski on.
— Ja nahakunsti hulgast valisid just jalanõud?
— Mu suur unistus on olla kunagi kingadisainer, kuigi selle välja ütlemine on isegi… noh. Eks ma olen uurinud, kes tänapäeval siin sellega tegelevad. Jaanus Orgussaar veel teeb midagi ja siis on üks noormees, Kaspar Paas, kes oli ka enne kingi graafiline disainer.
Kaheksa tundi päevas arvuti taga istuda ei ole minu jaoks – graafilisest disainist nahakunsti või kingade peale minek on paljuski ka sellega seotud. Mul oleks vaja teha midagi käega katsutavamat. Eks ma olen kingade küsimuses ka piisavalt edev.
Kunagi ammu-ammu mõtlesin, mis tunne oleks teha ise kingad. Kuu aega tagasi sain oma esimesed kingad valmis. Siis oli tunne, et unistus on täitunud.
See oli praktikal Tartus Samelini kingavabrikus, kus on palju abivalmis ja toredaid inimesi. Seal ei tehta kingi otsast lõpuni käsitsi. Ma lõikasin need küll ise välja ja ise modelleerisin, aga tallad pandi alla masinaga.
— Oli see su esimene kokkupuude kingategemisega?
— See oligi absoluutselt esimene kokkupuude. Kui ma nahakunstiosakonda astusin, oli mul üks fantaasiakingade projekt, aga see jäi pooleli. Nii et see oli tõesti jah esimene päris kokkupuude kingade tegemisega.
— Mis edasi? Üritad segada fantaasiat ja praktilisust?
— Mulle meeldib võtta klassikaline lõige, klassikaline king ja muuta seda mõne väikese detailiga huvitavamaks. Mina ilmselt ei ole meeletu vormilooja, et mõtleks välja uusi kingi.
Sellepärast läksin praktikale kingavabrikusse, et ma ei taha end alguses pühendada mitte niipalju disainile, vaid sellele, et king oleks jalas mugav. Ma olen ostnud nii palju ebamugavaid kingi. Aga miks ei võiks pidulik või kontsaking olla mugav? Ma tahaks tegeleda selle poolega.
Järgmiseks võiks minna praktikale ortopeediliste jalatsite tehasesse, et saada kätte tehniline põhi ja hakata selle peale looma dekoratsiooni. Ilus võib olla, aga kasutatav peab olema.
— Võitsid äsja köitekunstivõistluse, oled häid kohti saavutanud paljudel võistlustel. Kas võistlema ärgitab sind kool või tahad end ise tõestada, oma kohta leida?
— Võistlustel on tänavu tõesti imelikult hästi läinud. Kool saatis mind ainult köitekonkursile, see oli koolitööga seotud, ülejäänu oli mu enda jaoks.
Kuna leiba teenin graafilise disainiga, mis tihtipeale ei pruugi olla väga loominguline, siis on võistlustel hea endale väljundit leida.
Üks asi, mis mulle väga meeldib, on siiditrükk. Mulle meeldib ühendada graafilise disaineri mustritega töötamise oskust teise meediumiga ehk mitte kasutada mustrit paberil või veebis, vaid tekstiilil või nahal. Olen vist peaaegu kõigis töödes kasutanud siiditrükki.
Miks ei võiks ka suveniirid olla autorilooming ja natuke uuenduslikumad, mitte jäänud kinni 50, 20 või 10 aasta tagusesse aega? Rahvakunstimotiivid on piisavalt põnevad, et kasutada neid uues kohas uut moodi.
— Praegu räägitakse palju Eesti käsitööst ja võistlused on hästi eestimeelsed. Milline on sinu suhe rahvusmustrite ja käsitööga?
— Tundub, et praegu üritatakse panna neid motiive igale kruusile, arvutile, tossule, tennisele, T-särgile, nii et mingis mõttes tundub see juba üle paisutatud. Teisest küljest arenevad nii välja asjad, mis on väärt edasi tegemist. Sellepärast on hea, et suur hulk inimesi katsetab, kuhu rahvusmuster võiks sobida ja kuidas seda kasutada, et see unustusse ei vajuks.
Ma ei tea, kas inimesed tahavad just iga päev rahvusmustreid kanda, aga see võiks edukalt läbi lüüa kodutekstiilil: voodipesu, köögirätikud jne. Aga mitte kriisates „Minu peal on kaheksakand!”, vaid et mõjuks loomulikult. Et muster muutuks elu osaks. Et sellesse rätikusse julgeks käsi ka kuivatada.
Kes ta on?
Kristiina Nurk
•• Sündinud 26. novembril 1982 Rakveres
•• Lõpetanud Rakvere gümnaasiumi
•• 2004. aastal õppis Taanis ja 2005. aastal Ungaris
•• 2006. aastal lõpetas Tartu kõrgema kunstikooli reklaamikunsti eriala
•• Õpib kunstiakadeemia disaini ja rakenduskunsti eriala
nahakunsti suuna magistrantuuris
•• 2007. aasta võistluse „Eesti oma märss” II koht (jagatud) koti „Kulla kutse” eest
•• 2008. aasta võistluse „Eesti oma kuub” eripreemia kõige novaatorlikuma töö „Kulla kuub” eest
•• 2009. aasta võistluse „Eesti oma kiri” võitja (jagatud)
•• 2009. aasta võistluse „Eetiline suveniir” III koht (koos Timo Tootsiga) šokolaadist või martsipanist „Tallinna kilude” eest
•• 2009. aasta rahvusvahelise köitekunsti biennaali peaauhind (osales 587 kunstnikku)
