Eesti tarbekunsti ja disaini süda on tuksunud 30 aastat
Kogud?
Erinevalt teistest muuseumidest, mis on spetsialiseerunud üsna kitsale valdkonnale, on EDTM-i ampluaa väga lai: tarbekunst, disain ja sisekujundus. Hoolimata sellest, et tarbekunsti muuseumi nimesse lisandus kuue aasta eest sõna „disain”, on fookus endiselt ka tarbekunsti kogumisel. Kuid enam ei koguta n-ö klassikalist tarbekunsti, vaid vaadatakse enam unikaalse poole.
Praegu soetame töid oma kogudesse peamiselt Kultuurkapitali vahenditest.
Väike summa – umbes 35 000 krooni – on meil igal aastal ka pärandiostudeks, mis ei mahu kulka alla.
Meie muuseum aktsepteerib ka kingitusi – kuid kõige olulisem on ikkagi see, et ese sobiks kokku muuseumi kogumispoliitikaga. Välistatud on vaid kaks aspekti: rahvakunst ja ebaprofessionaalsus.
Ruumid?
Kõige suurem probleem on ruumid. 1980. aastal sai alustatud ilma hoidlata ja sama seis on ka praegu. Tallinna linnalt on küll juurde renditud ajaloolisi ruume, kuid need ei vasta nõuetele. Avamispäeval oli meil 7000 museaali, nüüd on see arv ligi 15 000 ja ruumi on umbes sama palju kui aastal 1980.
Muuseumile nähti juba avades ette hoidla, milleks on isegi maatükk olemas. Ka on muuseumil uhked katusealused, mille saaks välja ehitada. Kuid selge on see, et muuseum ei saa oma eelarvest selliseid asju lubada. Võib-olla renoveerida need pinnad kellegagi koostöös…
Publik?
Kuna disainimuuseumid on maailmas üha atraktiivsemaks turismisihtkohaks, siis on seda märgata ka EDTM-i külastavate välismaalaste arvu suurenemises. Nii on umbes neljandik välismaalased, kusjuures mitte kruiisituristide grupid, vaid pigem seljakotituristid, kes liiguvad Tallinna kaardiga.
Õnneks on muuseumi publik aastatega pigem noorenenud ja kui kolm-neli aastat tagasi oli põhikülastaja sooduspiletiga (st tudeng või pensionär), siis praegu see enam nii ei ole.
Suurimad muuseumimagnetid on muidugi klassikute näitused ja seda üllatuslikult mitte vaid eakate seas – ka noori on hakanud huvitavama, miks ikkagi on keegi klassik.
Areng?
Kindlasti vajaks arendamist muuseumi interaktiivne suund. Paratamatult on väljas vaid umbes 10% kogudest ja hädasti oleks vaja süsteemi, mis võimaldaks külastajal saada kätte enam infot talletatud varade kohta. Virtuaalsed arhiivid ja galeriid on suur trend lääne muuseumides – see võimaldaks süveneda muuseumi kogudesse ka oma kodus, laua taga. Kuid selliste mõtetega on ka ohte – need võivad aeguda enne, kui saavad ellu viidud.
Eeskujud?
Oleks ju mõttetu öelda, et eeskujuks on Victoria & Alberti muuseum Londonis! Ma olen näinud täiesti erakordseid ekspositsioone näiteks ühes Korea väikelinnas, kus nende traditsiooniline keraamika oli pandud välja tõesti kadestamist väärivalt hästi.
Ning üsna kurb on siis vaadata vastukaaluks võrratult rikkalike kogudega Ateena muuseume, kus kõik on eksponeeritud vägagi viletsalt. Kusjuures kõige suurem probleem ei ole isegi see, et kõik etiketid on Lõuna-Euroopale omaselt vaid omakeelsed.
Eks meie teame paratamatult Põhjamaade muuseumide elust enam ja nendega on meil ka kergem end võrrelda.
Trendid?
Rääkides trendidest muuseumide maailmas on võimendumas tendents, et kujundused on väga suurepärased, kuid tegelikku asja sealt seest on üsna keeruline leida. See on nagu fotograafia, kus mõni töö võib jääda pildil parem kui tavaelus ja vastupidi. Kuid nii on võimalik suurepärase kujundusega päästa üsnagi hõredat näitust ja peita tööde sisutühjust.
Tänapäeval on paljud muuseumid pannud pigem rõhu vaheldusrikkale näituste programmile, mitte niivõrd püsiekspositsioonile – see on nagu kohustuslik väike lisa, mida keegi väga vaadata ei viitsi. Kuid Tallinna muuseumi rõhk on ikkagi kindlasti püsiekspositsioonil.
Oluline on rääkida sellest, kus me oleme olnud ja kuidas see tee on kulgenud.
Mood?
See, et Eestis puudub muuseum, mis tegeleks moe kollektsioneerimisega, on kindlasti probleem. See on teema, mis vajaks otsustamist! Ajaloomuuseum alustas moe kogumist, kuid see soikus uue vabariigi tulekuga. Meie vabanduseks on see, et EDTM avati 1980. aastal Eesti kunstimuuseumi tarbekunsti kogu põhjal, millesse ei kuulunud mood ega disain. Õnneks oli juhuslikult siiski mingil määral sõjaeelset disaini, nagu Taska või Lorup.
Loogiline oleks, et mood tuleks EDTM-i alla, kuid moe säilitamine ja hoidmine on keeruline. Sellega kaasneb ka vastutus – ei saa osta juhuslikult paar kleiti ja öelda, et see on moekogu.
Ning koos moega tekib ka aksessuaaride küsimus. Peaks hakkama koguma ka jalanõusid, kübaraid, kotte, kindaid – mood on ju tervik stilistikaga. Siis veel sukad, aluspesu, kellad… Praegu on EDTM-i kogudes vaid üks paar Orgussaare saapaid.
Kuid peale moe on ka teine valdkond, mis on sama kurvas seisus – graafiline disain.
Protsendiseadus?
Millest mul on kahju, et tarbekunsti pool ei pääse enam eriti interjööridesse. Ma kardan ka, et vastu võetud protsendiseadus kätkeb eelkõige vabasid kunste. Miks meie sisekujundajad on hakanud kartma tekstiili, keraamika või klaasi kasutamist ruumis?
Sooviks ju, et eesti tarbekunst jõuaks ka massidesse, et tekiks juurde inimesi, kes peavad oluliseks keskkonna kujundamist omamaise tarbekunsti ja disainiga. Olen ikka tasapisi lootnud, et eestlased saavad mingi hetk üle sest välismaise kribu-krabu vaimustusest.
Tarbe? Kunst?
Kunsti on tarbekunstis väheks jäänud, seda on asendamas suveniirimaitse. Kui vaadata ümberringi, siis galeriisid nagu oleks – kuid ei mõelda niivõrd sisulise kvaliteedi kui müügi peale. Kahju ka, et üha vähem tegeletakse suurvormiga.
Tarbekunstist on mulle üha enam hakanud muljet avaldama tekstiil. See on tohutult arenenud, muutunud väga tehnoloogiakeskseks, kuid samal ajal on tekstiilis palju nutikaid ja säravaid ideid.
Mis see on?
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum
•• 1982. aastal alustati süstemaatilise näitusetegevusega.
•• Kolmekümne aasta jooksul on korraldatud üle 240 eesti tarbekunsti ja disaini temaatilise, retrospektiivse ja isikunäituse.
