Milleks Eestile president?
Presidendiametisse kandideerijatelt olekski raske midagi muud oodata. Kõrvaltvaatajatel pole aga mingit põhjust sellest küsimusest pikemalt arutlemata mööda minna.
Tasub meenutada, et Euroopas ainulaadselt polnud Eesti esimeses põhiseaduses riigipead üldse ette nähtud. Asutava Kogu liikmed pidasid presidenti kuningavõimuga harjunud aja igandiks, kelle esinduskohustused võib riigikogu esimehe ja valitsusjuhi vahel ära jagada. Mõeldi, et kui rahval juba on esinduskogu näol üks volinik, milleks siis sinna kõrvale veel teist tarvis on.
Hiljem on pääsenud maksma arvamus, et see oli suur viga. Et vahekohtuniku puudumine lasi erakondadel ennast liiga mugavalt tunda. Ometi on see arvamus levinud peamiselt seetõttu, et 1930. aastatel kõlas kõige valjemalt nende poliitikute hääl, kes olid algusest peale nõudnud presidendi institutsiooni loomist.
Pätsi kinnismõte
Pätsile oli presidendiamet omalaadne kinnismõte, ehkki ta esitas selle sisseseadmise kasuks peamiselt vaid ühe argumendi – riigipea puudumisel ei valvavat keegi rahva kui terviku huvide üle. Nõnda üldiselt sõnastatuna on selle põhimõttega muidugi raske mitte nõustuda. Kui me eeldame, et president teab, mida on tarvis teha Eesti asja ajamiseks ja mõistab oma suure kogemuse tõttu, mida nõuavad riiklikud kaalutlused, siis tundub väiklane teda umbusaldada. Pigem peaks andma talle vabamad käed.
Kahjuks jõuti seda mõtet edasi arendades hiljem veendumusele, et erakondi pole üldse tarvis. Olgu nende asemel ühine rinne – Isamaaliit – mis laseb rahvuslikult meelestatud kodanikel segamatult ja ilma tarbetu kraaklemiseta riigitööd teha! Riigi saatust ei või ju ometi, nagu Päts toona märkis, „parteidevahelise loteriivõidu peale rajada”. President pidi riigikogul silma peal hoidma, sest „seadusi on kerge anda”, pole aga selge, „kas nad igakord elule küllalt vastavad ja kas nad vastupidist olukorda välja ei kutsu”. Seetõttu pidaski Päts mõistlikumaks anda ise suur osa seadustest dekreetidena. Oli ta ju põhiseaduse kohaselt „riikliku ühtluse kandja”, kes hoolitseb „riigi ja rahva üldise heaolu ja õigusliku korra säilitamise eest”.
Neid vanu aegu polekski ehk mõtet meenutada, kui poliitikuid ei valdaks kiusatus jätta mulje, nagu suudaksid just nemad mingi kaasasündinud demokraatliku empaatiavõime abil tõusta parteiülesele kõrgendikule, kust rahva vajadused paistavad igasugustest klikihuvidest moonutamata puhtuses.
Veel kord, mõte kõiki erimeelsusi ületavast rahvuslikust üksmeelest on ju tõepoolest ilus. Kindlasti võib tekkida olukordi, kus kõigil on justkui selge, mida on riigis tarvis teha, ja ometi seda ei tehta. See ajab hinge täis. Samuti on meil nüüdseks, kakskümmend aastat pärast taasiseseisvumist, küllalt võrdlusmaterjali, et hinnata, kuidas näeb välja poliitiline süsteem, kus president hakkab ennast pidama üldtahte kehastajaks.
Eesti, Läti ja Leedu valisid kõik erineva presidendimudeli. Leedust sai poolpresidentaalne vabariik. Sealgi on presidendid püüelnud erakonnaülesusele, kuid suurema tegevusvabaduse asemel on see nad sageli kallutanud populistlikku vastasseisu teiste riiklike institutsioonidega. Samamoodi on juhtunud Lätis, kus president Valdis Zatlers esitas 2009. aasta jaanuaris, pärast seda, kui majanduskriis oli rahvahulgad Riia toomkiriku esisele väljakule protestima toonud, seimile ja valitsusele kolm nõudmist. Juhul kui neid nõudmisi mõne kuu jooksul ei täideta, lubas ta algatada esimest korda riigi ajaloos referendumi küsimaks valijatelt, kas nad soovivad parlamendi laiali saata.
Väline väärikus
Järgmise seimi ajal Zatlersi kannatus viimaks katkes ja parlament saadetigi presidendi algatusel koju. See võis olla igati põhjendatud otsus. Väga paljude lätlaste arvates oligi. Ometi said nad õige pea aimu, et ka „rahvuslikes huvides” langetatud otsused pole päris erapooletud. Nimelt avastasid nad, et võivad saabuvatel valimistel hääletada Zatlersi enda poolt, sest endine president asutas seimi laialisaatmise referendumiga samal päeval suurejooneliselt uue erakonna „Zatlersi reformipartei”.
Kui kõik presidendid saaksid, nagu Zatlers, oma reformikavaga parlamendivalimistele konkureerima minna, siis muutub lausa möödapääsmatuks küsimus, miks on vaja veel üht eraldi auametit. Kuid äkki on riigipead vaja hoopis seetõttu, et inimesed ei ole kippunud jagama Asutava Kogu liikmete arvamust, et tõelisesse rahvariiki sobib president üksnes siis, kui tal on voli langetada suuri ja kaalukaid otsuseid. Inimesed tahavad aktusi, vastuvõtte, tseremooniaid, riikliku ühtsuse kandmist. Ühesõnaga, välist väärikust, nii kodu- kui ka välismaal. Jah, selleks Eestil riigipead tarvis ongi. Seda rolli saab president parlamentaarses riigis edukalt täita vaid siis, kui tema käed on seotud. Ja kui ta ei visku ei tegudes ega sõnades igapäevapoliitikasse – isegi mitte erakonnaülesuse lipu all.
