RAAMATUKATKEND: Arvo Pesti, Olavi Pesti “Kirjad vennale”
Tere, tartlased!
Olen siis kolmandat päeva kuulsas Patareis. Tartust toodi mikrobussiga Pagari tänavale, kuulati v[anem]uurija [Anto] Ots’a poolt üle (sellest küll eriti asja ei saanud) ning õhtuks olin siin. Veidi ootamist “kapis” ja maandusin kambrisse 134 4. korrusel. Veidi aja pärast kuulsin, et Heiki A[honen] on teisel korrusel, k[ambris] 118. Minu kambrikaaslased on toredad poisid, “röövel” ja “huligaan”, kamber ise pidi P[atarei] üks paremaid olema. Kurta pole millegi üle, käitumine on seni igati akuraatne olnud.
Süüdistatakse [ENSV Kriminaalkoodeksi] § 68 lõik I järgi; sõnaliselt on s[üüdistus] kaunis pikk: “Lisanduste” nr. 8–16 koostamine, valmistamine ja levitamine, kirjutise, mis algab sõnadega “Punane hüdra…” (!) palj[undamine] ja lev[itamine] jne. Uurijaid on nagu kohtualuseidki 3: Ots, [Heino] Kruusmaa
ja [Marat] Žukov (Heiksil). Rohkem kontakte julgeolekuga seni pole olnud.
Olen seega kolmeses kambris. Samal korrusel asub ka Tarmo Urb. V. Väärtnõu1 läks uue aasta algul kaduma, arvatavasti hullumajja. Minu kambrist lahkus 21. märtsil V[eljo] Kalep tappi. Oli pakutud TV-d ja Raadiot (mida ka mulle) ning avaldust “keemiasse”; olevat keeldunud. All kambris on Tähiste–Hindi protsessis osaleja. Üldse on kohtualuseid H[indi]-protsessis 9, eriti tähtsaid uurijaid Moskvast 15, 93 toimikut [,igaüks] üle 400 lk. H[indi]l on § 68, 93, 76 (?). On andmeid, et neile kohaldatakse Vene föd[eratsiooni] koodeks, kuna ka Mosk[vas] 1 arreteeritud.
Näpujälgede andmisel ja arsti juures kohtusin H[eiki]ga – kõik on korras. Laglest [Parek] pole midagi kuulda. Täna sain paki. Süüa on kõvasti, teised poisid annavad kah, ka kõrvalt. Ametlik toit on nii nagu ta on; sest on juba palju kirjutatud. Minu vähenõudlikkuse juures pole häda midagi. Raamatukogu tuleb järgmisel nädalal. Kambris käib “Rahva H[ääl]”.
Nüüd Mallele [Pesti]: las katsub uurija (Ots) kaudu saata järgmist: “Ingl[ise] – Eesti” sõnar[aamat] + üks võimal[ikult] paks ja kergema keelega ingl[is]k[eelne] raamat. (Loomulikult ainult “Progressi” väljaanne.) Kirjaümbrikke ja ka paberit võib veel olla. Riietest paar paari õhukesi sokke. Habemeajamisaparaat. Minu portfelli mõne asjaga saab uurija juurest kätte. Aga ärgu seda enne küsigu kui on uurija enda käest minu kirja või mõne muu teate saanud, sest see kiri on ju mitteametlik. Asjad võib ennem saata. Kuhugi võiks sokutada ka mõne paki teed (see on siin hinnas, tehakse “särinat”), alati võib sokutada ka süütu kirjakese, kuidas elu jne. Püüan teha volituse rahahoiuse peale, arvatavad kohtukulud tuleb ju tasuda. Veel üks “vahvel”-käterätik, emailkruus + alumiiniumist suur supilusikas. (Kõike vast ei pruugigi koos saata.) Kui Mallega ühendust ei õnnestu võtta, võib rääkida emaga. Uurija kaudu võiks proovida ka “Ekstrat” saata. Ja ongi võist kõik. Meeleolu on tugev, ootevalmis. Tervisi kõigile!
NB! Nagu aru saad, ei ole kiri mitte ainult Sulle, näita seda tingimata näit. Ülle Einastole (Viki [Niitsoo] töökaaslane, vasakul pool koridori, vasakult viimane uks) või Enn Tartole (töötab EKE Projektis, Lutsu tn., katlakütjana) või/ka teistele. Veelkord tervisi!
Ema võiks uurija käest kohtumist paluda (et tahaks nagu veenda) ning suitsu, teed jne. tuua.
P. S. [Tarmo] Urbil on § 81.
**
Tere, Archie!
Sinu 10. III kirja sain ysnagi ruttu – 27. III. Kehvem on lugu minu kirjadega: näib, et 14. IV-ks ei olnud Sa veel saanud minu kirju 21. I-st, 10. III-st ega 31. III-st. Eks selline sigatsemine ole yks psyhholoogilise mõjutamise võtteid, kuigi labane. Usun, et mõistad endiselt, et Sulle kirjutatakse märksa rohkem kui Sinuni jõuab. Praegu tean nimetada Ema kirja 14. III, Hanneselt 11. III, Consulilt nov. keskel, 20. XII, jaan. keskel, 22. III ([järjekorras] 12.), 25. III (13. – omamoodi kokkuvõtlik, milles teatab ka, et lõpetab mõneks ajaks kirjutamise ja ootab vastust; muide, ikka Koplisse). Sinu 22. II kiri jõudis Emani 16. III, 23. kiri Malleni 10. IV ja 14. IV kiri Emani 14. V. Sinu tervise pärast on kõik väga mures. Ajakirjandussigaduse klaarimiseks kirjutasin 1. IV 35. [vangilaagri] ylemale tõsise kirja, kus nimetasin kõike, mida Sa 10. III seisuga veel saanud polnud ja pärisin aru ka oma 21. I kirja kadumise kohta. (Muide, selleks ajaks olin ajalehed al. 20. III-st ja ajakirjad 1. IV-st ymber adresseerinud. 23. IV saabunud vastus teatab lakooniliselt, et 35. poolt on sinu korrespondents “veebruarikuus” ymber adr-tud (1. III alates), ei selgita aga sugugi korralagedust jaan.–veebr. posti saamisega. “M[oscow] News’i” pärast lähen Ajakirjanduslevisse. Olen selgelt yles märkinud, mis Sul saamata, ja pyyan edaspidi jõudumööda refereerida. (“S & V” 1.–4. kajastusid juba minu eelmises kirjas, mis ehk ikkagi kohale jõudis.) Kokkusaamisele hakkavad Ema (kui tal tervis ikka lubab) ja Mall sõitma ilmselt 24. VI, et 27. kohale jõuda; muidugi kysime enne telegraafiliselt järele.
Minu “režiim” on kronograafilises mõttes praegu rangem kui Sinul: juba poolteist kuud pole õieti ei puhkepäevi ega vabu õhtuid. Asi selles, et see kuradi Kuressaare linnus hakkab nyyd lõpuks tõesti restaureeritud saama ja muuseum avatud (22. VI). Metsik sagimine: viimase aastaga on tehtud sama palju tööd kui eelneva 10-ga ja viimase kuuga pea sama mis eelneva aastaga. Meie paneme samal ajal ekspositsiooni yles, mis tähendab tegelemist kõikvõimalikuga igasuguste poltide jm. vidinate hankimisest kuni tuletõrjetrahvideni (“vastu võtmata objekti ei tohi sisustada”) ja aseminister [Jaak] Villeri sõimu kuulamiseni. (“Miks panete praegu yles ainult feodalismiperioodi, mitte aga nõukogude perioodi”, samal ajal kui nõuk. perioodi saalid on ikka veel lõplikult valmimata – viimast ta lihtsalt ei kuule – seega tõelise Ylemusekunsti omandanud vennike, kes ilmselt plaanitseb kõrget lendu.) Teiselt poolt on need aga olnud toredad kuud: esimest korda näen tõeliselt yksmeelset tööd, ja ei mingit lööktöölik-laupäevaklikku möla selle juures. Kasvõi see, et iga ehitusylemus kuulab sind ära ja pyyab arvestada, töömees kysib nõu ja pyyab teha paremini – ime!
Imekombel jõudsin siiski paar raamatutki läbi lugeda. Haistsin, et hea peaks olema V[iivi] Luige “7. rahukevad” (tegelikult põhiliselt 6. sygis), ja ei pettunud. Rets-idest eelistan L[ehti] Metsaalti (“NH”) R[ein] Veidemannile (“SV”); tundub, et neid tuleb veel palju ja v. erinevaist rakurssidest – ehk hea raamatu tunnuseid on sellegi võimaldamine. Arvan, et on juba “elav klassika”, “uus väike Illimar” × 1950 aura tabamine. ““L”R” 1.–5. mittelugemine ei ole eriline kaotus: Adams on põhiliselt varem teada, Brjussov on muidugi hea, aga valdavalt kommerts. Hoopis etem on Makarov, võib-olla ka Šubin (ei ole veel lugenud), eriti aga Boye: antiutoopiaid on loetud ja neist kuuldud palju, aga see on minu jaoks yks mõjuv/samaid.
Filmidest on olnud mõjusaim [Federico Fellini] “Orkestriproov”, mis Boye’ga korrutatult ytleb maailmast peaaegu kõik. Anda maailmamudel 70 minutiga on tõesti kunst. Samas “väärtfilmiabonemendi” sarjas nähtud “Minu Ameerika onu” oli osalt pettumus, ju see [Alain] Resnais ikka vanaks oli jäänud. Tegelik film (kaadrid, rakursid, mäng) suurepärane, lisatud aga arusaamatu “puustettetegemine” (vist väga kuulsa?) psyhhiaater Laborit’ ja tõeliste rottide näol, kes omaette – muust filmist lahus – kah huvitavad vaadata. Teatris nägin lõpuks Saarele jõudnud “Pilvede värve”, mis ikka veel säilinud kiidetud headuses. Seda liiki kunst, kus näiliselt midagi ei ole, aga kogu aeg midagi on. Tulemus on seda iseäralikum, et alusmaterjal on tõesti dramaturgiliselt vähepakkuv, aga laval on tõelist elu, pinget, inimlikkust.
See Loksalt-äraminek [19]44 tuletab meelde Kundast-äraminejaid ’84, kelle uuemast saatusest vast lugesid “NH-st”. Neljast kaks panid siis vähem kui aasta pärast “piirikargamist” aluse eesti uuemale rahvuslikule gangsterlusele. Roosna ja Lepajõe tulnud 1. IV Rootsist Soome, kus tyhjendasid edukalt juveelikaupluse (1,5 mlj. mrk.) ja vähemedukalt pangafiliaali (0,1 milj. mrk.). Kuna poisid olnud kanged automaatrelvi täristama, piiranud nende (pea)korterit Helsingis 15. IV u. 30 soomusvestides gaasiheitvat eripolitseinikku; lahing jäi siiski ära. Kymmekond päeva tagasi alanuvat samas linnas kohus, mis vist ei veel lõppenud; räägitakse 5–8 aastast. Vähemalt Lepajõe olnud enne ka päris kõva poliitikamees ja -reisija. Viru veri ei värise!
Viimase kuu teine eesti rahva huvisyndmus toimus tykkis ida pool, Lvovis, kus kukkus alla (täpsemini, põrkas kokku) Eesti Tsiviillennunduse Tallinn–Kišinjov–Tu, 76-ks hukkunuks põhiliselt tallinlased, sekka mõni saarlane jm. Hoopis vähem leidis tähelepanu U[ku] Masingu surm 75. (vist) eluaastal: u. 5 surmakuulutust “Edasis” (sh. vene keele kateedrilt), ei mingit nekroloogi; kultuuralehe jaoks aga nagu poleks teda olnudki. (Muide, mõni nädal varem jõudis J[aan] Unt tema teeneile viidata ER “Kultuurikajas”.) Veidi enne seda suri Endli isa (mäletad matka-puulõhkumist?) – jälle yks talu vähem, kuna ema ei suuda yksi. Kahju, et jäite kohtumata (tollal oli Kosta haiglas).
Kysid I[ta] Everi poja kohta – Roman Baskin, “Vanalinna Stuudio” juhtivaid jõude. Teatrikunstist veel seda, et [Priit] Pedajas on nyyd Pärnus, ja ikka edukalt, terviseid saadab klassivend Veiko [Jürisson], keda kohtasin Saaremaal; lehest vast juba lugesid, et J. Kalju3 sai vabar[iikliku] ajakirjanduspreemia “ideoloogiavõitlust käsitlevate materjalide eest”.
Kuna muud hilise kellaaja tõttu ei suuda meenutada, lõpetan tervitustega Consulilt (kes sai lõpuks kaante vahele almanahhi “Existentia”), Paadilt jpt.
Ole ikka vapper!
Kuressaares 20. mail 85
***
No tere!
24. XI 85. a.
Kirjutan siis üle hulga aja ka Sulle, mu vend ja parimate (paksimate/teatajamate) kirjade saatja. Mille eest muidugi suured tänud! See on ka mu teine kiri järjekordsest 35nda “perioodist”, esimene läks Mallele.
Juba 20. XI sain 37ndast portsu kirju (ka kartulikotitäie ajalehti/ajakirju): Sinu 10/12. juuli, Malle 33.–38., ema 8. & 9., Viki 7., 9. (kus on 8.?), Üllelt [Einasto] ja Evelt [Pärnaste] sünnipäevakaardi, viimaselt ka 5.–8., seega kõik Osavad Õpetused on käes, Tiidult (Madissonilt) kaardi ning Tiidult [Kabrits] & [tema elukaaslaselt] Riinalt sünnip[äeva]kaardi. Nii et korrespondentsi hulgaliselt. Ka kõik fotod tulid õnnelikult kohale. Kõigile suur-suur tänu! Patareis sain Sinult kaardi ja kirja. Erilisi kadumisi seega ei tähelda.
Nagu juba teate, olen 13. XI jällegi 35ndamas. Tsoon on pea aastase äraoleku jooksul muidugi muutunud, hulga uut rahvast juurde toodud, režiimgi tundub veidi leplikum ja kino näitamine lõpetati ära. Vahepeal on ka edukas remont tehtud, mistõttu elu heledam ja värskem. Elame aga endiselt teisel korrusel, mis külma tähendab. Seni on ilmad aga enam-vähem, suuri külmi veel pole, lundki mõistlikkuse piirides. Samuti sain magama Soojemale Poolele, mis lokaalsetes oludes küllaltki oluline. Nagu Mallele-kirjas kirjutasin, haaras mind saabudes tati-tõbi, mis tänaseks enam-vähem läinud, kurk vaid vähe valus ja nohu ikka veel. Tööl olen siis jällegi treipingi taga; siinne treimine on palju keerulisem kui 37ndamas, palju tuleb õppida, ka õnnestus üks partii (12 tükki) aiataha saata, nüüd tuleb ümber treida. Eks ta ole! Tervise üle ei hakka jälle hädaldama, praegusel hetkel pole asi eriti hull, ehkki üldiselt kõik ju endine ja lugu närune. Kohalik Julgemees lubas mu panna arstipunkti (mitte haiglasse) uurimisele niipea kui seal remont valmis saab. See oleks muidugi parem kui haigla, sest asub elutsoonis, oleks võimalik liikuda jne. Haiglas istud kui kägu puuris. Eks näis!
Tapp oli muidugi raske ning kõige tulemusena olevat ma õudselt kõhnaks jäänud ning kahvatu/vilets. Ise tunnen kah, et kuradi niru olen. Peale kõige muu selgus tsoonis asju revideerides, et tapis on mind kergelt paljaks varastatud. Kus? Kes? jne. – mine nüüd otsi. Midagi eriti olulist pole kadunud. Paar sooja pesu jm. nipet-näpet. Eks ta ole!
Kõige jubedam on aga järgmine. Täheldan endal täielikult meie laagrite (ehk ka kõigi teiste) põhilist “haigust” – totaalset vaimset allakäiku (seisakut?!). Minul isiklikult on praegu (ja ka varem) täielik apaatia, mõttelaiskus, kiire väsimine nii füüsiliselt kui vaimselt, lugeda viitsin vaid kergeid asjakesi, lemmiktegevuseks muutub niisama mökutamine või loll loramine kellegagi. Pisimgi vaimupingutus väsitab õudselt. Loomulikult püüan selle kõige vastu võidelda, kuid tundub, et mitte väga edukalt. Kirjeldatud nähud on üldlevinud, vaid mõned üksikud suudavad säilitada aastate möödudes vaimuvärskuse, seda enam, et vaimsete probleemidega tegelevaid inimesi istub siin üldse vähe. Levinud on hall pinnapealsus nagu väljaski. Erksa mõtlemisega vangid on ju automaatselt ka “režiimirikkujad” ning siit edasi ka terviseta, kes kauem istunud, haige inimene (keda seda enam ei ravita) on aga juba loomult tige ning inimpelglik ning ring saabki täis. Viki nimekaim ja tuttav ongi üks sellistest näidetest, 1000 haigust ning tervenisti vilets, kuid suurepärane poeet ja muidu tark inimene, ega siis ikka päris asjata kah valita kolme maailma suurima Pen-klubi auliikmeks. Eks ta ole!
Nagu juba kirjutasin, sain kotitäie ajalehti/ajakirju, midasid siis usinalt puren. Palju on jällegi kaduma läinud, püüan säilitada külma kõhtu. Praegu igaljuhul ootab vaatamisjärge terve kohvritäis kõikvõimalikku.
Nagu juba kirjutasin, istub peale minu siin veel üks noor eestlane (minust aasta vanem) – Kaie Kõrb’i vend Jan, kellest saab lugeda 18. sept[embri] “Kodumaast”. Tore, asjalik noormees ja peamine – saab jälle eesti k[eelt] rääkida. Kuna Karl’at [Kõrboja] praegu pole (nägin teda Patareis), on see küllalt aktuaalne.
Ühest viimastest “Kodumaadest” lugesin ka Mõtsnikust, kes juba välimuselt oli kole niru.
Su kirjast sain aru, et Sind huvitavad ka venemaised “paljastamised”; äsja lugesin “Zvezda” Nr 3, 1985 art[iklit] “Tihhije diversantõ”, kus kirjeldatakse osa Leningradis ridamisi toimunud kohtuasju, ühtegi peategelast ise näinud pole, kuid 37ndas olin veidi koos ühe teise samal ajal süüdimõistetud ning nendega seotud kuid artiklis mainimata jäetud noormehega ning tolle suust olin üht-teist kuulnud. Huvitav igaljuhul!
Lähemalt Su kirjast! Kusagil on tekkinud väike segadus. Su 10. III kirja sain kätte 16. IV, aga 21. I on küll kadunud. Loodan vastused oma küsimustele siis ikka hiljem saada, – et ära ei unusta.
Ajakirjanduse tellimisega on nii nagu ta on. Mina pole seni saanud siis miskit tellida. Kui Karla ikka tagasi ei tule, oleme kuival, kuna Kõrb ei tellinud miskit (lootes Karla 1le aastale veel). Siit ilmselt enne poolaastat tellida ei saa, ehkki katsun asja uurida. Kõige rohkem on kahju muidugi “L”, ““L”R”, “K & K” ja “TeMuKi” [mittesaamisest], viimane mu meelest praegu parim Eesti ajakiri. Venekeelseid siin ikka kellegi käest saaks näha. Seda kõike muidugi kui ongi vajadust järgmiseks aastaks tellida, ajad ju ärevad. Tapis olles nägin pea kõiki “Aja Pulsse”, ikka ühtteist huvitavat on me informatsioonivaese olemise tarvis. Soome k[eelest] loobusin täielikult, sest et ei jõua lihtsalt. Vaat sedasi! Eidekestele tervisi ja Melele eriline tänu. Loodan, et see ei jää ta viimaseks saadetiseks mulle.
Emale suur tänu kirjade eest, eks katsun järgmisel korral talle kah kirjutada. Hoidku ikka tervist jne.
Ka Üllele, Tiitudele ja Evele suur tänu kaartide eest! Kõik on kangesti mures mu kokkusaamiste pärast. Arvan, et see on liiast. Nüüd seda enam, kui Tln-s Mallega edukalt kokku sain. 37nda administratsioon suhtus mu’sse üldse “veriselt”, eks siit ka need äravõtmised. Loodan, et edaspidi kõik edukamalt läheb, mida kinnitavad ka Eestimaa vanad ja uued tuttavad. Elame-näeme!
Viki mainib [Jaanus] Tamme Nagelistumisest. Milles asi? Kui võimalik, kirjutage lähemalt, vast tuleb läbi. Viki peale on Julgeolek päris pahane, nagu juba teate. See teeb ärevaks, tahaks Vikiga “tõsiselt rääkida”, loodan, et see kunagi ka õnnestub. Praegu igaljuhul palju tervisi minult ja ühistelt tuttavatelt. Muuseas, Viki Magadani-elukohta asustab nüüd üks armeenlane, tore poiss, kellega mõnda aega katlamajas koos töötasin.1 Eks ta ole, elu ringleb.
Eve tubli töö vilja jätan hilisemaks läbipusimiseks, praegu talle vaid Tervisi!
Mall kirjutab, et olete Hiiumaal matkal käinud. Kuid sellest vaid paar rida, isegi see, et kes need “me” siis olid, jääb arusaamatuks. Katsuge ikka korrektsemad olla. Ka Malle Kõinastul käik jääb kole salapäraseks, et käisin ära … ja kogu lugu. Sa siin mõtle või pea haigeks…
Kaartidele pole vaja taha kirjutada, tulevad kätte küll! Seda siis teie kirjadest!
Meil on veel suur uudis: poodi pandi juurde. S.t. praegu võime endise 5 rbl. asemel osta 8 rbl. eest. Ka muid rahasid (tööstusraha, preemiaid jne.) pandi juurde, täpselt praegu ei tea. Minu rahad on aga veel Tln-s. Nii et tolku vähe praegu. Aga hea küll! Lõpetan seks korraks, kõigile palju tervisi!
Arvo
**
Tere, Archie!
Sinu 29. XII kirja sain 15. I; igaks juhuks kordan, et eelmise, 24. XI sain 20. XII ja vastasin sellele 22. XII, lisades ka veel paar suvist fotot. Ajakirjandust siitpoolt ymber adresseerinud ei ole, kyll aga saatsin vastava palvekirja 37. [laagri] ylemale. Aluseks vaat mis: 1. IV 85. saatsin 35. [laagri] ylemale kurja kirja ajakirjanduse ebakorrapärase saamise kohta; 12. IV dateeritud vastuses kirjutati kui enesestmõistetavast, et kogu korrespondents on ymber adresseerit veebruaris ’85 (siinpoolne ymberadr[esseeri]ng hakanuks kehtima 1. IV-st). Sellest järeldasin, et siinsel õiendamisel pole mõtet, ning loodan, et saad mis vaja; ju on nyyd suhtuminegi teine.
Vana-aastaõhtu veetsime vist teist korda viimase tosina aasta jooksul täielikult kodus; pärast leidsime, et ju vanadus on kallale kippumas. Nädal hiljem sõitsime Madliga kahekesi Tallinnasse, kuhu Mall oli õnnelikult kohale jõudnud. Ainus suurem ebameeldivus olnud piletipuudusel ligi ööpäevane passimine Permi (muide, ju vist tead, et see on soome-ugri vana tuttav “päramine”?) lennuväljal, kust lõpuks õnnestus Leningradi lennata. Madliga saame hästi läbi ja hakkama, ehkki kohtume ju harva. Aga põikpäine ja järjekindel on ta kyll, nagu kuuldavasti Tln-s isegi veendusid. Nääripakkide eest luges mitu ingliskeelset salmi tähelepanuväärselt hea pronouncing’uga. Mallega käisime tiiru näitustel ja kinos. Atraktiivseim on kahtlemata E[pp]-M[aria] Kokamäe myygipersonaal-, aga minu meelest on seegi noor daam liigse yleskiitmisega juba haltuurateele ära rikutud, staaride systeemi tasalylitatud. Yldse on mitmel pool märgata kommertsluse tavalisest järsemat tõusu; peale selle tundub mõnikord, et mitmesugused paljuarutatud majandusreformid ei tähenda lõppkokkuvõttes muud kui hindade julgemat tõstmist (teatripiletki juba kuni rbl. 6.–!).
Ekraanide viimase aja hirmuäratavat tyhjust arvestades oli rõõmsaks yllatuseks hispaanlaste “Deemonid aias”, millele läksime hea õnne peale, ainsaks reklaamiks seansside väike arv. Nii veendusin juba enne Talveti vastava koha lugemist, et see kunst seal maal tõesti olemas olema on hakanud, kui otsapidi siiagi jõuab. Tegemist oli väikelinna omamoodi perekonnasaagaga, milles tundus olevat (soodsat) Fellini “Amarcordi”-mõju (lõpp lausa sama). Ja imelik kyll, eelminegi film minu yliharvas repertuaaris – “Carmen” – oli sealtmaalt ja tõesti hea. Veel nägin poolakate röövlikomöödiat “Va banque”, mis lausa inglaslikult peen, stiilne, detailidel mängiv (muide, Kuressaare vaimulaadile ei sobi isegi selline kergkultuur – saalid olid pooltyhjad). Tõeline elamus tuli hoopis TV-st, kus lõpuks nägin ära Draamateatri S[iegfried] Lenzi “Süütute aja, süüdlaste aja”, mida ammu näha tahtnud. Hea ime, et see yldse levikanalisse suudeti sokutada, vähegi tõsisema dramaturgia puhul seda tavaliselt välditakse. Ehkki mängulgi polnud viga, on põhiline muidugi tekst ja meeldivalt “lihteksistentsiaalne” situatsioon; kui vähegi juhust on, pyya see tykk kunagi läbi lugeda või ära vaadata.
Kõik Sinu manitsused andsin kohusetundlikult edasi (kirja teel ja Ema kaudu), aga vaevalt sest abi on, pigem vastupidi. Consul on ikka endine, ajab vapralt oma “rämeda kontrakultuuri” asja, nagu – kyll ebamääraselt – seda nimetada oskan. Tema viimastes arvustustes olen siiski veidi-veidi märganud teatud “standardiseerumust”, mõningate tavanippidega kohaldumist (just tehnika mõttes). Õnneks värskus siiski säilund ja igas loos olemas; ka avaldab ta parajalt vähe; nyyd muide ainult kinost, nagu oled vast märganud. Viimati kõnelesime telefonis; tervitab Sind ja lubab kirjutada.
Mis raamatuisse puutub, siis G. Steini soovitaksin siiski läbi lugeda – ta on muu, kui algul paistab. Täna lugesin läbi [Friedebert] Tuglase kirjad, mis kohati päris huvitavad. Ebamäärane mulje jäi tõlke-“Sõnast”: kõik ju korralikud “tykid”, aga kokkuvõttes kuidagi “ebaaktuaalne”, “kindla peale välja minev”; noortelt ootaks midagi muud. Eile ytles K[alle] Kurg, et peatselt hakkavad arutama “Vikerkaart”, et selle ilmumahakkamine ei pruugi “Sõna” kaotada; jääma peab ka “Nooruse” kirjandusosa ja koolialmanahhid on vähemalt sama vajalikud kui kooliarvutid (TV-s). Oled vast tähele pannud, et “Loomingu” sisust on viimasel ajal koondunud pea pool “Ringvaatesse”, kus, tundub, T[oomas] Haug ja R[ein] Kruus ilma teevad.
Veel lugesin T[oomas] Vindi “Suur isane kala akvaariumis” (pealkiri on sama reklaamihimuline kui P[eeter] Südda sajanditagune “Verine jäära pea köie otsas…”…). Samad hädad, mis Mutil: ikka yks ja sama, pole ainet, millest kirjutada, ehkki mõlemad on muidugi tublid stiilimeistrid. Eelistan siiski Vinti. Lugesin ka seni parimat romaanivõistluse tööd, mis aga kontaktivõttugi ei leidnud. Autoriks yks uussaarlane, žanriks “triviaalromaan”. Ehkki autoriteetne P[ärt] Lias soovitas kaaluda äramärkimist, ytles järgmisena suur kirjanduspoliitik J[aak] J[õerüüt] oma kindla “ei”, seda tegelikult põhjendamagi vaevumata. Nii et täielik “õukondlik mäng” või midagi veel hullemat. Kuigi käsikiri oli tehtud suure kiiruga, oli ses rohkem romaani kui yheski avaldatus; oli ka ysna meisterlikke elulisi stseene, kõige rohkem aga selle maa kirjanduse kohta täitsa korralikku ja kyllaldaselt algupärast (elu)filosoofiat.
Lõpuks yks sugukondlik uudis: Marje tädipoeg Jaan [Tammsalu] sai nädala eest teise tytre isaks (mäletad vast, et veel on tal yks võõraspoeg); ise aga jätkab ikka oma isepäiseid õpinguid. Ja ongi tänaseks kõik. Kompenseerimaks kirja lyhidust lisan paar sisukamat väljalõiget “Edasist” (muide, kas oled saanud suvise väljalõike samast, kus [Jaan] Unt ja [Olev] Remsu L[ennart] Merd materdavad) ja paar kalendrit.
26. jaan. 86
**
No tere!
12. märts 1986. a.
Saadan märtsikuu esimese kirja Sulle, vend. Pole ju Sulle ammuilma kirjutanud (viimane läks teele 29. XII). Teilt pole kah vahepeal miskit saanud, viimane oli ports uusaasta kaarte. Sel aastal olen ise kirjutanud: Jaanuar – emale 14. I & Mallele 26. I; Veebruar – Mallele 15. II ja emale 23. II.
Ja ega kirjutada polegi suurt millestki, elu kulgeb vaikselt ja suhteliselt rahulikult. Ilmad läksid meil äkitsi päris soojaks, räästad tilguvad, lumi tasapisi sulab. See veel ei tähenda, et kevad tuleb, kevadeni on oma tubli kuu aega ning vahepeal tuleb ilmselt veel paar pakast üle elada. Aga meeldiv siiski. Ja katlamajas vähem tööd, mis väga oluline.
Päeviti särab päike – see toob head meelt, mis pika pakaselise talve jooksul kuhtuma kipub, ärgitab ja soojendab ülesse. Niisiis käin endiselt katlamajas ja vabal ajal loen. Võimalik, et õige pea alustan köögis uue pliidi ladumist, vana lõhkus uus peakokk juba välja, oli hirmus valesti tehtud, vana ja umbes. Pole veel täielikult materjali, millest laduda, aga ehk muretsevad. Algul taheti, et ma omast vabast ajast ta üles laoksin. Lubades siis kuidagi “kompenseerida”, kuid kuna minu jaoks siin kalleim aeg on nn. vaba aeg, siis keeldusin. Muidugi on neil raskusi mu asendamisega katlamajas, sest vabu, tööta inimesi meil ei ole, kuid mis see minu asi on. Kui neil pliiti vaja, küll leiavad. Eks näis!
Janil siin vedas kõvasti. Nimelt vabanes saunamees ning kuna Jan [Kõrb] oli konflikti sattunud peakokaga (ta töötas ju nõudepesijana), sai ta vabaksjäänud koha omale. Koht on üks laagri paremaid, töö seisneb pesu pesemises. Hea rahulik.
Karla [Kõrboja] õiendab ägedalt oma taimedega, kasvatab teisi esimese korruse akende peal ning valmistab kasvuhooneid hooajaks ette.
Nii me siin elame!
Miskit eriti head lugenud ei ole. ““L”R”-sid, millest eelmises kirjas kirjutasin; selle-aastastest meeldis väga Tuglas-kirjad, muidugi. Võõraid kirju on ikka huvitav lugeda, ehkki tegu pole eetiline, kuid eks lohuta raamatu-vorm. Ilmselt peab Tuglasele ikka rohkem tähelepanu pöörama, eriti publitsistikale: kriitika, memuaarid, kirjad. Ilukirjandust ei jõua lugeda. Veel lugesin Märta Tikkaneni, eks sellega on asi nagu ta on, lugemata jättes ei kaota suurt midagi. Eile tuli [Mihkel] Muti järjekordne “öökus” (oopus + öökima), mis mul rändas pärast pisikest lehitsemist Gabrilovitš’i kõrvale tualettpaberi riiulisse. Neid mehi ma ei taha enam lugeda. Üldse paisub tualettpaberi hulk ägedalt, ka viimased ajakirjad on küllalt kähku sinna rännanud. Näit. “No või Mir” Nr 2 – täiesti tühi ja üldse on see ajakiri sügavas kriisis, ilmselt viimane aasta kui teda tellin. “Inostr[annaja] Lit[eratura’s”] Nr 2’s lõppes ameeriklase [Irving] Stone’i romaan, mis polnudki nii paha, kui esimese osa järgi paistis. Veel oli sealt lugeda J[ames] Joyce’i jaburat luuletust, siit-sealt teateid ja jällegi kogu lugu.
Praegu pakub naudingut “Vopr[ossõ] Filosofii” Nr 1, 1986 loetav [Pjotr] Tšaadajevi mõtete/märkmete publikatsioon. Tegu on teatavasti äärmiselt huvitava XIX saj. vene filosoofiga, maa- ilmakuulsate “Filosoofiliste kirjade” autoriga, keda Venemaal vähe ja harva publitseeritud (viimati vähe täielikumalt 1935. a.). Käesolevast publikatsioonist on enamik esmakordne.
Toon näiteks ta 132. mõtte: “Ühiskonda ei arenda tõe ja vale vahel veiklevad inimesed, nood nööril tantsijad; ühiskonda arendavad printsipiaalsed inimesed. Kuldse kesktee loogika võib paremal juhul mõnda aega toetada ühiskonda, kuid mitte kunagi ei vii ta teda sammugi edasi. Viljakas on vaid täiuslikkuse fanatism, kirglik tung tõelisuse ja kauni poole.” Vaat sedasi!
“Loomingud” on kah naa tühjaks jäänud. ¹ 12’s oli huvitavavõitu [Arvo] Valton ning kena Lauri Vahtre “Algul oli jõud”. Vahtre ja Rein Kruus ongi me “noortest publitsistidest” ainukesed väärt mehed.
Meeldiva üllatusena oli Nr 11 lugeda Ingo Normeti “Märkmikust”. Näit. “Kui palju on intelligentsete, väsinud silmadega inimesi… Nad mõistavad, eritlevad, tajuvad… Kuid tegutsemiseks jääb puudu vedrust, tendentsist. Ja siis ilmub mõni tendentslik, üleskeeratud vedruga tüüp, kel intelligentsi kolme kopika eest. Ja tegutseb!”
See tegutsemise asi on tänapäeva maailmas väga valus probleem. Vedru ehitus on äärmiselt keeruline. Ning usun, et probleem on ülemaailmne, mitte vaid lokaalne, ehkki kindlasti omade spetsiifikatega.
Ja kurb on vaadata mahakäinud vedruga mehi. Neid, kes kunagi ehk miskit ütlesidki, kuid kiirelt tühjaks said, kolm kopikatki läbi löödud, intelligents = 0. Ilmselt provintsis paistavad nood enam silma kah.
Eks ta ole!
“Raamat – postiga” on hakanud “paperback’e” levitama. Meil mõnel mehel on priske raamatukogu juba. Ja häid asju on. Kuid aega ei ole. Minul vähemalt küll mitte.
Aga hää küll! Rohkem pole miskit kirjutada. Ootan ikka teie kirju. Ja tervisi kõigile!
Arvo
**
Tere!
Endiselt paistab, et Sinu kirjad liiguvad märksa korrapärasemalt kui meie omad: Ema sai 18. VI (29. V), Mall 4. VI (19. V) ja 12. VII (28. VI); käes on ka kõik III–IV kirjad, saamata seega seni vaid Sinu 16. VI [kiri] minule, mis – loodan – siiski kohale jõuab, kuigi 12 päeva varem läkitatu juba siin (analoogilist on varem juhtunud). Ise kirjutasin viimati 26. V, 2. VI saatsin synnipäevakaardi. Mall kirjutas mai keskel ja 12. VII, Ema 22. V, 6. VI ja 2(2). VI, u. 10 päeva eest arvatavasti ka Hannes. 14. VI saatsime Ylemale telegrammi palvega teatada kokkusaamise võimalikkusest (kavatsesime 5. VII välja sõita), 24. VI saime administratsija vastuse, et pikaajaline k[okku]saamine on võimalik al[ates] 3. I 87, lyhiajaline “v ljuboje vremja”. Möödunud nädalal siin Kuressaares RJK töötajate poolt Malle ja minuga peetud pikkades vestlustes selgus aga, et võiksime siiski sõita. Kui võimalik, ju siis teatavad. Eriti mures on Sinu saatuse pärast endiselt V[iktor] K[ozlov], kes muide 8. VII oli Emale helistanud, õnnitlenud Sinu synnipäeva puhul ja pahandanud, et Neile pole kokkusaamisplaanist teada antud.
Nagu näed, on mu käekiri seekord eriti nurgeline: puhkuseaeg ja kirjatööd ei tee. Kui ilm vähegi lubab, värvin maja. Aga suurt ta ei luba: ylipalavale juuni 2. poolele järgnes tavaeestimaine juuni lõpp ja juuli algus, sellele möödunud reedel – laup[äeval] ylemaaline tõeline sygistorm vihmaga, milliseid siin tavaliselt enne oktoobrit ei nähta. Yleeile saabusid Ema ja Aleks, eile pidasime tagantjärele Sinu synnipäeva. Muuhulgas vaatasime slaide. Madlis tekitasid suurt vaimustust kõik pildid, millel ta ennast nägi, erilist aga see 1980. a. suvel Kahtla roostikus ylesvõetu, millel ta Sind nägi. Vaimustust avaldas ta korduva yleshyppamise ja artikuleerimata hyyetega, seejärel aga teatas, et see on tema Issi…
Juuni oli järjekordselt väga kiire: yritused, kylalised jms.; mingit n.-ö. regulaarset tööd peaaegu ei saagi teha. Ebameeldivalt “vanas vaimus” korraldati siin Valgevene kultuuripäevi. Näit. saarele “tõid kultuuri” 5 meest (tõeliselt hea vanamuusikaansambli “Cantabile” 1 lossikontsert; eriti meeldisid mulle nn. valgevene barokivihiku palad, mis hiljuti yhest Poola ylikoolist leitud), mitmesuguseid kylalisi ja delegaate käis aga ligi 10 korda rohkem. Nii et “keskmise saarlase” jaoks seisnesid kultuuripäevad taas vaid vilkuritega läbi linna kihutavate autode nägemises…
Hoopis etemad olid [Tallinna] vanalinna päevad, millest kolmest eidekestega osa võtsime. Ehkki kohati liiga palaganlikud, on sellistel päevadel mõtet kyll. Minu jaoks eriti meeldiv oli korraliku džässi rohkus; ilmselt pyytakse omamoodi ette valmistada Tallinna festivalide taastamist. 5 päeva olid kontserdid 4 paigas, lisaks 4-tunnine koondkontsert Linnahallis. Sellest jäid enim meelde ikka vokalistid (ehkki yha meelsamini kuulan ka “tõsist” instrumentaali): alati suurepärane S[ilvi] Vrait (teeb vihaseks kyll, kui meenub, et täielik kehkadivei A[nne] Veski on “teeneline”), T[atevik] Hovanesjan, hiljuti tekkinud puhtvokaalsed “Barbershop-kvartett” (eriline “juukselõiklastiil”, mis kunagi neis paigus laulmisest alguse sai) ja “Kiigelaulukuuik”. Nii et meeldivaid arenguid muusikaelus on. Tartu päevadest veidi juba kirjutasin; vahepeal õnnestus yht-teist telekas näha. Meeldejäävaim oli “Kobrin Blues Band”, mille kitarristil on, paistab, tõesti selline nimi. Selles oli tõelist bluusitunnetust ja -vabadust, suureks yllatuseks (nagu lehtedeski lugeda) Riho Sibula lausa chicagolik vokaal. Kuressaare suurimad kultuurisyndmused kevadsuvel olid “Hortus Musicuse” 5-kontserdiline festival (sh. suurepärane XII saj. liturgiline etendus “Tractus Stellae”) ja kunstnik Erik Haameri kylaskäik, kes pärast enam kui 40 aastat esmakordselt kodusaarel, keda linnuses pidulikult vastu võtsime, kes äärmiselt sympaatne vanahärra.
Täieliku mõistmisega lugesin Sinu muusikaalaseid arutlusi ja tsitaate kahes viimases kirjas ning olen Sinuga (ja muidugi ka Avanesoviga) väga nõus. Taolisi asju olen omagi eidekestele pyydnud selgitada, kuid kahjuks mitte kuigi edukalt. Ise sain olme- ja taustmuusikast juba ammu myrgituse ja viimaseil aastail olen (selle peale ise mõtlematagi) seda põhiliselt vältinud. Kuulan harva ja võimalikult korralikult. Pigem yldse mitte kuulata või kuulata vaikust kui “kuulata”. Kõige jubedam on see, et v[äga] paljud inimesed enam ei talu vaikust: seltskonnas peab vahet pidamata vatrama, raadio peab tööl ja kodus aina “mängima”.
Loetlen nyyd mõnda huvitavamat “E[esti] Raamatu” 1987. a. plaanist. [---] – loetelu lyhidus näitab, et yldiselt ysna nott. Lugemisega pole minagi ajakirjandusest suurt kaugemale jõudnud. ““L”R” on siiski läbi, kuigi pettumust rohkem kui rõõmu. Makanini-vaimustus on kyll arusaamatu – vaid viimane lugu tundus talutav. Mustlaste-lugudest oli huvitav vaid lk. 33. Tegelikust kehvemaks eelarvasin Ullmanni, keda soovitaksin lugeda, ehkki Sulle ta vist ei meeldi (s.t. kirjanikuna). Evander on kahtlemata kirjandus, aga ei midagi uut ega katartilist. Päris hea oli [Jorge] Amado. Wander on kahtlemata bestseller ja miks ka mitte nii kirjutada ja isegi eesti keeles avaldada, aga muidugi meenutas Sinu poolt kritiseeritud NH-Ernitsat; pealegi tundub, et asi on märksa vähem dokumentaalne, kui autor välja mängib – seega ebaaus.
Esimene “Vikerkaar” tundus ysna lootustandev, v.a. muidugi [Mihkel] Mutt, kes tõelise halturnikuna ei märka sedagi, et kord on tema peategelasel prillid, siis aga pole neid kunagi olnud… Yllatavaltki väga tugev on [Peep] Ilmeti novell, mis minu meelest lausa antoloogiavääriliselt sõnataidurlik: väliselt mitte midagi, aga tõeline pinge ja tihedus.
Sinu Pasternaki-teabele lisaks niipalju, et suur grupp kirjanike kongressi delegaate tegi kirja ettepanekuga P.-muuseumi asutamiseks. Ja ega see võimatu polegi, sest suhtumises kultuuripärandisse on mõnda muutunud kyll. Näit. J[akob] Hurt – 150 tulevat ysna suurejooneline, ausamba ja medalini välja, muuseumistki räägitakse. (See yha uute muuseumide asutamine tundub mulle kyll veidi neurootiline; eelkõige tuleks siiski vähemalt põhilised keskmuuseumid normaalseisse oludesse viia: Etnos, Kadriorg, Kirjandusm[uuseum].)
Lõpuks 2 filmist. 1) Tallinnas vaatasime ära “Puud olid [,puud olid hellad velled]”, mis minu jaoks jäi meisterlikult tehtud stseenide reaks. Nende mittekyllaldane seostumine võib olla kyll ka minu harimatuse ja kujundliku mõtlemise nõrkuse viga. Eesti parimate filmide neljandikku või viiendikku peaks aga kuuluma kyll. 2) ETV päris huvitav uus saatesari on “Filmikanal”, milles P[eeter] Urbla tutvustab filmielu. Viimati oli pikk lõik A[ndres] Söödist, milles pikalt näidati tema tööd käsiloleva filmiga H[endrik] Allikust. Filmimine käis Patareis, peale peategelase ja filmigrupi oli pidevalt ekraanil ka meie sealtmaja yhistuttav, kellega Sinu yle mälestusväärselt vestlesime 84. a[asta] veebruaris.1 Muide kysiti Allikult, kas midagi on muutunud ka. Ytles, et eriti ei ole, põhiliselt ainult kambrite numbrid.
Ja ongi vist sedakorda kõik. Ah jaa, 14. V oli kodusesse Pärnusse jõudnud Tiit [Madisson], kes teele oli asunud 2 päeva varem.
Tervitab Ulf
Kuressaares 14. juulil 86
P. S. Minu ja Malle kirjad[e saatmine Sulle] ei tähenda, et sellesuvine kokkusaamine oleks meie arvates täiesti lootusetu; kuna kirjavahed on niigi pikad olnud, on need n.-ö. igaks juhuks.
**
Arvo Pesti, Olavi Pesti "Kirjad vennale"
192 lk, kõva köide. Kirjastus Ilmamaa 2011
toimetaja: Siiri Ombler, kujundanud: Mari Ainso
