Ülle Puustusmaa: Muuseumi suur külastatavus ei ole alati tema tugevus
Eestis on euroraha toel uuendatud ja loodud mitmeid muuseume ning ekspositsioone. Veelgi arvukamalt on neid muuseume ja turismiatraktsioone, mille arendusideed on äraütleva vastuse tõttu jäänud seni teostamata. Üks olulisemaid kriteeriume, mille põhjal arenduste rahastamise otsuseid kaalutakse, on külastajate arv. See on justkui tugevus, mida ei saa kuidagi kahtluse alla seada.
Muidugi on arvud ja tõusujoones graafikud inimestele suhteliselt lihtsasti mõistetavad, kuid kas ei peaks nii rahastajad kui arendajad vaatama rohkem arvude taha, kvalitatiivsete väärtuste poole, nagu külastajate rahulolu, haaratus, külastuse mõju maailmavaatele ja ühiskondlike protsesside ning nähtuste mõistmisele, inimeste emotsionaalsele tasakaalule, heaolule. Rohkem ja rohkem külastajaid – on see ikka alati hea ja piisav eesmärk?
Muuseum pole konveier
Kas atraktsioon või muuseum, mille näitusesaalides ja galeriides tungleb sadu inimesi ja mis toimib nagu konveier, meenutades lennujaama, kus mass kuhugi kiirustab, heites üle ringi sebivate peade aeg-ajalt pilke helendavatele infopaneelidele, on ikka suuteline täitma oma missiooni ja külastajate ootuseid? Kas selline keskkond ikka võimaldab väljapanekuga suhestuda, dialoogi astuda, kunstiteostesse või ekspositsiooni sisestatud sõnumeid dekodeerida? Kas nõnda on võimalik saada täiuslikku ja unustamatut külastuselamust, mida muuseumilt või atraktsioonilt ootame?
Üsna palju on muidugi külastaja enda teha. Tunni-pooleteisega ekspositsioonist läbi joostes ei saagi endale lubada süvenemist. Teisalt, ka neli tundi galeriides toob ilmselt kaasa vastuvõtuvõime piiri ületamise, üledoosi. Mida siis teha?
Banaalne soovitus oleks süüa elevanti tükkhaaval. Nautida ekspositsiooni nagu toitu gurmeerestoranis: pisut korraga, aga kõigi meeltega tunnetades, lastes endast läbi pinnapealsemad ja sügavamad sõnumikihid, kunstiteoste ja nende autorite või eksponaatide kõnetavad lood. Nii ennast ette valmistades ja avades oleme loonud vähemasti meist endist olenevad eeldused ainukordse ja sügavalt puudutava külastuselamuse saamiseks.
Oma miljonite külastajatega lennujaama meenutavad muuseumid ei asu muidugi Eestis, kuid ka meie kodutanumal on siin-seal juba probleeme kvaliteetset külastuselamust tagava mõistliku külastajate hulga ületamisega atraktsioonidel. Poolteist tundi järjekorda ühe ekspositsioonielemendi ees, nügimine-trügimine piletijärjekorras või lärmakas galerii on kui mõru pill eeldatava hõrgu toidu sees.
Nõustun ühe kogenud muuseumijuhi kurva tõdemusega, et kiirustamist ja pinnapealsust surub meile juba varasest lapseeast peale agressiivselt paisuv infovoog ja üha kiirenev elutempo. Kuid kes teine, kui meie ise saame vajutada pidurit, võttes aega süvenemiseks, õpetades seda ka oma lastele. Vähemasti puhkuse ajal võiks püüda vältida olukorda, kus vaatad, aga ei näe; kuulad, aga ei kuule; mõtled, aga kohale ei jõua; katsud, aga ei tunne; nuusutad, aga ei taju; maitsed, aga aru ei saa.
Ülle Puustusmaa, muuseumisõber ja konsultant