Ülo Vihma: Tardumusest üles
Eestis on hästi kultiveeritud müüti, et oleme riigina väike ja seetõttu paindlikud ja kiired reageerima muutustele. Riigi valitsejad kinnitasid seda ka majanduskriisile reageerimise kohta, kuigi riigikogu ja valitsuse käitumine 2008.–2009. aastal viitavad hoopis vastupidisele. Nüüd on kriisi algusest möödas neli aastat ja see legend õitseb edasi. Me oleksime justkui kriisist väljumas ja pealegi veel ilma suurte võlgadeta, nii et oleks nagu põhjust olla optimistlik. Rahva elujärg ja inimeste käitumine kinnitavad aga ka siin vastupidist. On toimunud kaks olulist muutust: inimeste suhteline sissetulekute vahe on kasvanud ja vaeste hulk suurenenud ning tohutu hulk eestimaalasi on läinud välismaale tööle. Sellest sügisest on aga ilmnenud veel üks reaktsioon, kasvav avalik ja häälekas rahulolematus valitsuskoalitsiooniga.
Kõiki neid käitumisi võib seletada looduses tuntud stressireaktsioonide abil. Välismaale minek tähendab põgenemist, avaliku rahulolematuse väljendamine võitlust. Mida aga tähendab vaikne vaesumine, hääletu alistumine?
Stress teeb haigeks
Selline reaktsioon levib üha rohkem kogu läänemaailmas, sest üldine stressitase on väga kõrge. Ameerika stressiinstituut väitis ajakirjas Time Magazine, et stressiga seotud hädad moodustavad 80–90% haigustest või nendest põhjustest, mis viivad inimesed arsti juurde. ÜRO on stressi nimetanud 20. sajandi haiguseks. Massööridele ja psühhoterapeutidele pole see uudis, nad tegelevad stressi ja selle mõjuga iga päev.
Põhjus, miks inimesed ei vabane stressist ka magades, peitub selles, et üha rohkem reageerivad inimesed stressile looduses tuntud kaitsereaktsiooniga – tardumisega. See tähendab, et me salvestame pinge enda sisse ega kasuta seda võitluseks ega põgenemiseks. Viimaseid nimetatakse primaarseks stressireaktsiooniks ehk kaitseks, nad aitavad meil kiiresti stressist vabaneda. Kui me aga ei saa või ei suuda emba-kumba teha, siis käivitub sekundaarne kaitse – tardumine.
Meie keha ei saa teha kahte asja korraga, tarduda ja stressist vabaneda. Pingerikas ja sotsiaalselt nõudlik või kontrollitud elu, infotulv ja pidev töine ülekoormus ei lase meil ennast piisavalt välja elada, igapäevane stress koguneb meie kehasse, ja nii päevast päeva. Me oleme sellega kohanenud juba niivõrd, et tardumine on muutunud harjumuseks ja me peame seda normaalseks.
Tardumisreaktsioon käivitub kas reaalse või kujuteldava võimetusega tegutseda. Selle tuum on see, et inimene tunneb ennast abituna ja võimetuna midagi muuta. Organism surub (internaliseerib) mõtted, aistingud ja tunded kogu kehasse.
Siiski on inimestel üks suurepärane võime: koos probleemi tunnetamise ja teadvustamisega otsida sellele ka lahendusi. Läänemaailmas on enda sisse vangistatud stressi maandamiseks välja töötatud tõhusaid vahendeid. Üks viimase aja hittidest on dr. Devid Berceli loodud meetod nimega TRE – tension reduction või trauma release exercises (pinge maandamise või trauma vabastamise harjutused). Lihtsalt öeldes on tegemist sellega, et keha pannakse kuni väga varjatud siselihasteni värisema. Nii ärkab keha tardumusest ja kehamälu vabaneb pingest.
