RAAMATUKATKEND: Evelin Kivimaa "Üllar Jörberg. Armastuse laul"
See elulooraamat pühendub Üllar Jörbergi fenomenile. Teda võib armastada või vihata, tema rikkalikku laulurepertuaari võib kuulata eheda naudingu või kerge muigega, lopsakaid vuntse ja võimsat Hummeri maasturit võib imetleda või imestada – aga ükskõikseks ta ei jäta. Looduse poolt kingiks saadud oivalise häälega artist, piiritult südamlik ja kohati lapsesuiselt aval. Kui Üllar Jörbergi poleks olemas, tuleks ta välja mõelda!*** Kirjastus Pegasus 2012, 208 lk/////
KALMUVAASID JA SUHKRUVATT: TASUV TÖÖ TERVISE HINNAGA
Suhkruvatt ja vahvlid - millestki peab ju alustama! Nõukogude Liidu lagunemise ajal, kui riiklikult anti roheline tee eraettevõtluse arengule, püüdsid paljud hakkajad ärimehed oma esimest miljonit just niimoodi teenima hakata. Ühel suvel sukeldus Üllar Jörberg samuti magusasse ärisse.
Suhkruvati-äri jaoks üüris Üllar endale haagissuvila, kuhu pani suhkruvatimasina. See masin oli nagu suur kauss, mille sees olev mootor ajas suhkrut vahtu. Lisaks võttis ta kaasa mitu suurt kotti kuiva suhkrut - märg tooraine ei lähe mitte vahtu, vaid muutub lumelörtsi sarnaseks - ning võttis kursi Venemaa lõputute magusahimuliste avaruste poole.
Üksinda võõrale maale? "Venelased olid väga abivalmid," kiidab Üllar kohalikke. "Kui vaja, aidati mul autot käima lükata, mõni pakkus süüa ja öömaja. Ükskord pühapäevasel ajal lendas mul ratta alt kivi auto aknasse, mis läks kildudeks. Mida teha? Peatasin ühe mehe, kes osutus erariides miilitsaks. Tema juhatusel ronisime koos üle aia vineeritehasesse, kus ei olnud kedagi, puhkepäev ju. Tõmbasime sealt ühe vineertahvli, lõikasime parajaks ja panime katkise akna ette."
Novgorodi kesklinnas alustas suhkruvatimüüja Jörberg tööd hommikul kella kaheksa-üheksa ajal ning vuhtis õhtuni välja, kuni kliente jätkus. "Üksinda tegin ja andsin kätte. Venelastest oli suur järjekord taga. Pidin tööd tegema maru kiiresti," sõnab Üllar.
Ester sõnab: "Vahepeal Üllar ei võtnud ligi kuu aega ühendust, ei helistanud ega midagi. Kartsin, et võibolla on ta maha löödud."
Murelik Ester palus eksabikaasal Ülol sõita Venemaale, et Üllarit otsida. Ülo leidiski kadunud mehe üles Novgorodi kesklinnast suhkruvatimasina tagant ning Estri südamesse saabus taas rahu.
Üllar selgitab: "Tegin tööd, mõtlesin, et mis ma ikka helistan.
Pärastpoole hakkasid mul silmad vett jooksma, sest suhkur mõjus väga halvasti - magus kile tekkis silmadele, nii et pilt oli hägune, ei näinud korralikult. Ma ei saanud telefoninumbritki valida, et automaadist koju helistada. Riided ja pea kleepisid. Raske töö!"
Tasuv oli suhkruvatitegemine küll, ent tervis maksab ka midagi - seega piirdus Üllar ühe suhkruvati-suvega ning loobus ettevõtmisest, kui ilmad jahedaks muutusid.
Üllar Jörberg on eraettevõtjana valmistanud ka kalmuvaase. "See oli hea töö, ainult et lõhkus käsi, nii et sõrmed jooksid verd," meenutab Jörberg tööd, mida ta tegi mõned aastad. Massiivseid 15-20kiloseid kalmuvaase valas Üllar tsemendist, millele oli lisatud peent killustikku. Vaasid olid hallid ja krobelised, ainult ülaäär oli sile.
"Füüsiliselt oli see raske töö, kuna tsement sööb sõrmed ära, kui paar tundi sellega mässad. Kinnastega ei saanud seda teha, nii et plaasterdasin veriseid sõrmeotsi ja töötasin aga edasi," meenutab Üllar. "Tasu oli hea: üks vaas maksis viisteist rubla. Ma tegin päevas kümme vaasi, nii et teenisin ühe päevaga peaaegu teise inimese kuupalga."
Kalmuvaase käis Üllar müütamas surnuaedade juures nii Tartus kui ka mitmel pool Tartumaa surnuaedadel ja kunagise kodulinna Viljandi turul. Väiksematesse kohtadesse pani ta esmalt üles kuulutuse, et ta on sel ajal tulemas kalmuvaase müüma... ja siis ladus aga auto järelhaagise kraami täis ja sõitis kohale.
"Kalmuvaase osteti üldiselt üsna hästi," kinnitab Üllar. "Aga ühes kohas oli küll nii, et läksin kalmuvaasidega kohale - aga ühtegi ostjat ei tulnud. Ootasin seal, kuni kuulsin, kuidas maa müdiseb.
Mõtlesin, et noh, siit need vanamutid siis tulevadki vaase ostma, kohe trobikonnas. Tegelikult oli see hoopis lambakari, mis põrutas müdinal mööda, juhtlammas tähtsalt ees. Mina olin nende jaoks nagu tühi koht."
Tartus Raadi surnuaial ostis ükskord vanamutike temalt vaasi ja palus, et Üllar aitaks selle hauale viia. Jörberg, hea mees, tassiski vaasi kohale ja pani kenasti paika.
Mutike uuesti paluma: "Pojake, ma ostaks teise vaasi veel, aga oleks hea, kui saad selle ka kohale viia, Simunasse."
Jörberg ei teadnud täpselt, kus see Simuna asub, aga laadis siiski mutikese koos kalmuvaasiga auto peale, istus rooli taha ja hakkas mutikese näpunäidete järgi sõitma. Maanteelinti aina keris mööda, kilomeetrite kaupa... aga surnuaeda ei kusagil Mutike seletama: "Sõida edasi, pojake, nüüd oleme lähedal."
Kui lähedal, siis lähedal. Üllar sõitis veel 15 kilomeetrit... ja veel 20 kilomeetrit... aga Simunat ei kusagil! Jörberg mõtles, et ta ei hakka ka poolelt teelt tagasi keerama: kui ta kord juba sõitma hakkas, siis läheb ikka lõpuni välja.
Pärast 90 kilomeetri maha sõitmist jõudsid nad lõpuks ometi kohale - Simunasse! Üllar tassis kalmuvaasi surnuaiale mutikese näidatud hauaplatsile.
Ent sellega polnud mutikese soovid veel lõppenud, vaid ta palus: "Löö nüüd vaasil põhi alt ära, et vesi hästi läbi jookseks."
Jörberg tegi, nagu klient soovis, ja sättis kalmuvaasi paika. Viimaks ometi!
Mutike ei jõudnud abivalmis meest ära tänada: "Aitäh, aitäh, pojakene!"
Üllar võttis tänusõnad ja vaasiraha vastu ning asus tagasiteele. 90 kilomeetrit Tartuni... Transpordiraha ei hakanud ta mutikeselt küsima.
"Ei saa inimeselt viimast võtta. Mutike tundus olevat üle 85aastane, mul hakkas temast hale meel," rehmab Üllar käega.
Muude tööde-tegemiste kõrvalt on Üllar Jörberg ikka ja alati tegelenud ka laulmisega. 1986. aastal kutsus Tabivere kultuurimaja direktor Tiit Kuusik, et Üllar tuleks laulma kultuurimajas tegutsevasse ansamblisse nimega KOP. Üllar jäi nõusse ja rikastas oma lugudega KOPi niigi laia repertuaari, mis ulatus rahvalikest lugudest kuni hevini välja.
Ansambliproovi jõudmiseks tuli Jörbergil oma Žiguliga sõita Tartust 25 kilomeetri kaugusele Tabiverre, mis libeda teega oli üsna tüütu ettevõtmine. Kaugemalt kohale sõitjaid oli teisigi: näiteks 15-16aastased vennad Tetsmannid, basskitarrist Kalle ja trummar Indrek, sõitsid bussiga kohale Jõgevalt.
"Harjutasime kultuurimajas, mis seisis omaette keset põldu," meenutab Üllar. "Seal oli hea proovi teha, sest see ei seganud kedagi. Vahel kestavad proovid ju ööni välja. Kui Tetsmanni-poistel bussiaegadega ei näkanud, jäid nad kultuurimajja ka ööbima.
Mehed tahtsid mängida, proove tegime rohkem kui esinesime. Lõpuks see ammendus minu jaoks ja jäin eemale. Pärast mind voorisid KOPist läbi veel Pearu Paulus ja paljud teisedki lauljad."
Eestis on ilmselt vähe paiku, kus Üllar Jörberg poleks laulnud.
Vahelduseks pööras ta pilgu maismaalt kaugemale - merele!
LAEVALAULIK, KELLEL ON TUGEV TAGALA
"Laevadel laulmine on raske töö: päevas tuli mul esineda oma seitse tundi," kinnitab Üllar, kes 1991.-1992. aastal pidas laevalauliku ametit Tallinna ja Helsingi vahel sõeluval Georg Otsal.
Üllar meenutab: "Ansambliga alustasime mängimist hommikul kella kümnest, kui laev hakkas Helsingist sõitma Tallinna poole. Päeval oli natuke vahet, kuni laev seisis Tallinna sadamas. Tagasiteel Soome poole hakkasime jälle tööle, kella seitsme ajal alustasime mängu ja lõpetasime kümne ajal, kui kohale jõudsime. Eks mul olid oma nipid, kuidas vastu pidada. Esinedes tegime vahele paar instrumentaallugu, mõnel lool oli pikk instrumentaalalgus, mille ajal sain häält puhata."
Laevatöö toimus vahetuste kaupa - tavaliselt oli Üllar kaks nädalat laevas, kaks vaba. Kõige kauem oli ta laeval 45 päeva järjest, kui teine bänd ei saanud millegipärast tulla. Kui mees oli nii pikalt kodust eemal, kas siis armastav naine kuhtus kodus igatsusest?
"Ei igatsenud ma midagi," ütleb Ester. "Mul oli endal tegemist küllalt: tööpäevad olid pikad ning vabadel päevadel tegin koduseid toimetusi. Mõned ütlevad, et ei suuda ühte päevagi olla ilma abikaasata. Mina oskan omaette ka olla. Ma ei ole nii sõltuv, et mul peaks keegi kogu aeg selja taga seisma. Olen küllaltki iseseisev."
Üllar ütleb: "Naine peabki tugev olema. Ester mõtleb loogiliselt, et hea ju, et mees sai tööd. Kui mees tuleb koju tagasi, eks siis saab rääkida. Vahepeal muidugi helistasime ka teineteisele."
Üllar kutsus laevale enda saatebändi neli pillimeest, kellest kolm olid ansamblist Suveniir: trumme mängis Roland Puusepp, basskitarri Peeter Jaska ja klaverit Heldur Jõgioja. Kitarri mängis Viktor Vassiljev ansamblist Fix.
"Laeval mängimine väsitas nii ära, kõik see vibreerimine ja mootori töötamine," ütleb Üllar, kel oli kombeks teki alla pugeda kella üheteistkümne ajal õhtul. Tema kajutikaaslane Heldur Jõgioja aga hoidis veel kaua tuld põlemas.
"Heldur oli üleval kella neljani öösel, krabistas paberitega, voodi oli tal täis ajalehtede kuhjasid. Hommikul kaheksa ajal tuli tõusta, nii et uneaega tal piisavalt ei jäänudki," meenutab Üllar.
"Mõnikord jäi Heldur hommikuse mängu ajal magama, noodid kukkusid põrandale. Hea, et hommikuti ei olnud nii palju publikut kui õhtul, muidu oleks olnud päris plass. Pahandasin temaga, et "Mida sa, kurat, jamad, nii ei saa!". Autoroolis kippus Heldur samuti vahel magama jääma, nii et temaga ei julgenud sõitagi. Üldiselt polnud aga häda midagi, töö sai ikka tehtud."
2009. aastal ilmunud Üllari kolmikplaadi "Eesti kuld ja eesti süda" bukletil kirjutas Heldur Jõgioja nii: "Mul on Üllariga seljataga pikk koostöö. Oleme koos musitseerinud oma armsal Eestimaal, mitmel reisilaeval, esinenud Soomes, kus püstitasime Joutsa linnas seni küll veel rahvusvaheliselt kinnitamata kauamängimisrekordi - 11 tundi muusikat-laulu jutti. Seal selgus Üllari erakordne väsimatus - öösel pärast mammutmängu jätkus aega veel baaris istumisekski. Hääl kippus mehel küll juba kähisema ja keel suus soomekeelsetest laulusõnadest sõlme minema, aga vaim oli elupõlisel spordimehel ikka värske. /---/ Georg Otsal mängisime Helsingi sadamas kord nädalas laevarahva kinnisel peol vaheaegadeta ikka kuni viis tundi järjest, kord halva nähtavusega keset Läänemerd udusireeni saatel üle kuue tunni. Asi oli lihtne - kui laev sadamast väljus ja vastaskalda suunas liikus, siis bänd mängis ja Üllar laulis kogu aja. Pidime saatuslikul septembriööl olema Estonial, sinna jäi aga minu haiguse tõttu minemata. Nädal hiljem oli meie kord mängida, kuid töökoht oli koos sadade tuttavatega, kellega "Georg Otsal" ja teistel laevadel koos töötasime, juba kadunud. Viimseks jäi ka kapteni kõne enne traagilist merereisi sõnadega: "Nädala pärast siis laeval näeme...""
Üllar lisab: "Jumal oli meiega. Muidu oleksime koos Estoniaga põhja läinud."
