Kivirähk: sokutan oma lastele raamatuid, mida ise fännasin

Kui kodus raamatuid ei ole, siis ei leia laps neid ka kusagilt mujalt, tõdeb uue lasteraamatu avaldanud Andrus Kivirähk.

Pikkuse poolest passivad uue raamatu lood täpselt unejuttudeks. Kas võib öelda, et „Karneval ja kartulisalat” on unejuturaamat?

Pikkuse kohta võib pigem öelda, et see on Tähekese jutu pikkus. See ongi selline klassikaline Eesti lastekirjanduse žanr. Tasapisi on lood kuhjunud ja nüüd oli paras ports koos, et raamatusse köita.

Mis laadi kirjandust oled lapsevanemana enda lastele lugenud, ostnud ja soovitanud?

Eks ma määrin ikka pähe ennekõike oma lapsepõlvelemmikuid. Lastekirjanduse pluss ongi see, et lastekirjandus enamasti väga ei vanane. Mõned raamatud vananevad, aga minu arvates näiteks Lind­greni raamatud, muumi­trollide raamatud, „Viplala” või „Karupoeg Puhh” väga ei vanane. „Karupoeg Puhh” on varsti juba 90 aastat tagasi ilmunud, aga kannatab lugeda siiamaani, kasvavad uued lapsed peale ja nii see ring muudkui laieneb. Lastekirjanduses pole tingimata tarvis kogu aeg uut ja värsket. „Pipi Pikksukk” püsib riiulil iga põlvkonna jaoks värskena. Nii et olen sokutanud ikka asju, mida ise lapsena fännasin, olen need raamatud kõik lapsepõlvekodust praegusesse koju tassinud.