Jaan Sööt homses LP-s: nooremana olin hoolimatu ja enesekeskne, ent elu on andnud õpetust
Ma ei ole varem Noarootsi sattunud. Jaan Sööt aga veenab sõitma, sest linnast tulebki aeg-ajalt välja saada – siis saab mõtetele uue suuna ja hingamine läheb teiseks.
Jaan veedabki selle aastaaja maal ja arvab, et varsti saabub aeg, kui ta kolibki siia saja-aastasesse tallu. Kahest aidast tagumisse on ta juba pillid sättinud ja prooviruumi õuepõrandat katab pehme roheline sammal. Võib-olla tuleb ainult saunake suurem teha ja… Jaani mõttelõnga katkestab oodatud kõne pottsepalt. Ka tsaariaegsetest valgetest kahhelkividest pea kolmesaja-aastase tehnoloogiaga (leiva)ahi tuleb pisut ümber ehitada. Ent just siin, selles valges toas sünnib sel suvel midagi, mille Jaan Sööt sügisel stuudiosse viib ja oma teiseks sooloplaadiks vormib. „Mulle meeldib septembris salvestada,” lausub Jaan, teeb kohvi ja pakub mett kõrvale.
Toanurka kostab, kuidas tihaseperes pöidlapikkuseid pojakesi toidetakse. „See on muide isaslind, kes pesakonnale ussikesi toob,” teab Jaan. On temalgi lapsed toita, üks viiest, Jaan Joakim, on ka maal kaasas ja tunni pärast tuleb grillile tuli alla teha.
Jaan lülitab oma valge digitaalse klaveri sisse ja mängib üht laulu, mis just klaveril loodud, ent Jääääre esituses alati kitarridega kõlanud. Kui tuttav ja võõras võib üks laul niiviisi olla. Kuulan ja millegipärast mõtlen, et kui Jaan Sööt oleks kivisse valatud, oleks ta kõrge, sihvakas torn, millel hulk uhkeid tähenduslikke nikerdusi peal ja väänkasve ümber roninud, ent mis ometi murenematult püsinud ja mille kõrges tipus põleb tuli.
Ent istume maadligi, suitsutare ja lillade sirelite hõngus ning räägime jaanipäevast ja -tulest, elust ja merest ning nipernaadilikust suvest. Kiire on kadunud.
