Kes kellega käib
Kui ma veel koolipoiss olin, siis käisin mapiga, hiljem sai must pede ja käisin kapiga. Siis ma tahtsin võimu, et olla fassaadiga... (Nagu Yana Toom, kes nüüd, käib Bashar al-Assadiga.)
Ma olen palju õppinud. Enne kui ma inimese kohta suu vett täis võtan, võtan aega ja vaatan rahulikult, kellega ta käib. Ütle, kes on su sõber... Inimene on oma seltskonna meelsuse kandja. Endast hea mulje jätmiseks tuleks hoolikalt valida, kellega välja minna. Või millega. Või kas üldse minna. Miks Villu Reiljan seltskonnas ei käi? Sellepärast, et ta on tark mees, elab kusagil rapsipõldude vahel, lainetab kolletava põlluga samas rütmis ja on õnnelik. Kilk laulab ahju taga, kõrv puhkab, mulje ja avalik arvamus kogu aeg paranevad.
Seltskond on su nägu, sama tooniga. Näed, Oudekki käib Looni, Marko Mägi ballooniga... Ja Kalev Lillo võitis valimised (Äripäeva andmetel) kondoomiga...
Inimesed ei julge enam kellegagi käia. Mitte kusagil. Ma arvan, et üsna paljud tahaks jaanipäevaks Hundisilmale minna, aga no kui sa end selles möllus korra käest lased, kuidas sa pärast nende seostega hakkama saad? Kapo mehed läksidki seal nii leili, et kiskusid maskid peast. Eestlane on peorahvas, aga pidu ainult sinus eneses ei kesta, kui ühises laulutuules ei lasta igavesust omale otsida.
Selle asemel inimesed kapselduvad. Nägin mõnda aega tagasi tänaval kirjanik Kivirähki väikese pulstunud peninässiga. Kõndisid Tallinna tänavatel vaikides, lühikese sammuga, ninad maas. Ma saan kirjanikust täiesti aru, ta on normaalne ja ilus mees, ta vajab avalikus elus eneseväärilist ja elegantset kaaslast, tal on loomulik vajadus kellegagi avalikkuse ees käia, kellegagi omi emotsioone jagada. Ja ainus kaaslane peale abikaasa, keda ta oma mainet kahjustamata endale lubada saab, on väike võidunud peni. Õlatunnet sellisega aga ei teki, hea, kui see väike peni kirjaniku hüppeliigeseni ulatub.
Varem, enne kui ta koera võttis, käis ta Juurega. Minu meelest nad sobisid, aga ei tea, mis saatuslikuks sai, Mart suhtleb nüüd Feissbuukis rohkem Jürgen Ligiga, Jürgen oli enne heas korras, tasakaalukas, õelalt argumenteeritud, nüüd aga on muutunud mees, viskab nalja, lubab endale lodevaid mõttehetki. Ma arvan, et see on Juure „Ennu ratas” ja diskokera, mis inimesed ära rikub, see tõmbab nad endaga kaasa ja tsentrifugaaljõu seest, suure hoo pealt ei näe vaene inimene enam asju teisiti kui elliptiliselt. Pole samas Mart ka mingi kurja juur, lihtsalt inimestevaheline normaalne lävimine ja käimine on nii märgiliseks ja tähenduslikuks läinud, et sellest on hakanud olema rohkem kahju kui kasu.
Need olid siiski mõned positiivsed erandid, Yana, Mart ja Jürgen. Tegelikkus on see, et keegi ei julge enam käia, kuna käimisest on saanud peenteadus. Kui sa käid laulupeol, oled sa nats. Öölaulupeol viibides oled nats, kui sa kuulad rahvuslikku muusikat, oled nats, sõidad Saksa autoga, oled nats, armastad venelasi, oled nats, ei armasta, oled nats, kui ei ole nats, siis oled ikkagi nats. Kapseldunud eestlane sureb välja, ta on nagu öökuninganna, ta rasestub ainult korra aastas, kui joppab, jaaniõhtul end mällu tõmmates, kuni hommikuni kõigiga sõnajalgades püherdades, naerdes ja nuttes end seal tilgatumaks... Järgmisel õhtul istub ta jälle koduhoovil, perse valus, silitab mõtlikult läikivat robotkoera ja ässitab seda vasttärganud muru kallale. Üle aia vilksatab samal ajal naabrimehe trimmerdamise ajaks pähe vajutatud musta traatmaskiga punane kiiver. Oot, mis nägu ta oligi?
Võib-olla soovis Yana Bashar al-Assadiga kohtudes hoopis meie inimeste vahelisele kapseldumisterrorile osutada? Ta läks lohekoopasse, et sealt kurdistunud inimestele sõnada: inimesed, ärge terroriseerige üksteist, kallid inimesed, hakake jälle käima!
Siis muutuksid inimesed ka kõvasti tolerantsemaks. Mis siis, kui Mai käib Enega ja Jaanus Endliga, savi – Sõõrumaa käib ikka endistviisi pendliga!
Juulis Andrus Kivirähk puhkab. Teda asendab iga nädal eri autor.
