Eksabikaasa Evi Pihlap: Tarmo jäi mulle lähedaseks oma viimase hetkeni
„Tule metsa vaiksele teele, seal kus ööojaveele langeb tähtede kiir, tule, tean kus lehtedes peidus linnupesake leidub, sinu sinna ma viin,” mängib ja ümiseb Merivälja kooli lauluklasside klaveriõpetaja Evi Pihlap (66) kooli klaveri saatel üht oma kunagise abikaasa viisi. Räägime pärast viimase tunni lõppu Tarmo Pihlapist, kelle sünnist möödus eile 65 aastat.
Tarmo Pihlapi loomingu paremik, 70 laulu on salvestatud aasta pärast tema surma ilmunud kolmikplaadile „Eesti kullafond”. Teisel plaadil on „Metsateel” – itaalia lugu Erich Kumari sõnadele –, mida Evi peab Tarmo lauludest üheks kaunimaks. Kui plaat ilmus, ei julgenud Evi seda kuulata, kuigi oli ju peaaegu kõiki Tarmo laule aastate jooksul palju kordi kuulnud. „Aga kui ma tõrke ületasin ja tema laule uuesti kuulama hakkasin, siis imetlesin, kui professionaalselt on need esitatud ja kui ilusad sõnad on ta lauludel. Kuulasin neid plaate järjest ja vist õieti esimest korda panin tähele kõiki sõnu ja sain aru lugudest, mida ta jutustab. Muidugi olid paljud katkendid mul peas, aga niimoodi tervikuna polnud ma laule kuulanud. Eks surm annab ka asjadele teise tähenduse. Seesama lugu, mida ma mängisin, oli varem ikka „metsateel ja metsateel”, aga siis sain aru, kui ilusad sõnad sel laulul on.”
Koolipoisina õppis Tarmo viiulimängu. Tema viiuliõpetaja Tartus oli Mart Nikluse ema, kes olevat Tarmo emale öelnud: see laps on nii musikaalne, et tema sõrmedes on lausa kuld. Tarmo viiuldajakarjäärile tegi Tartu muusikakooli ajal lõpu käe peale kukkumine. Ta läks kehalise kasvatuse tunnis nahktallaga kingadega kaugust hüppama ja murdis käeluu. Sellega oli viiulimäng mängitud, sest poognakäsi ei paindunud enam piisavalt.
Sellepärast ei võetud teda ka sõjaväkke ja Evi mäletab, kuidas Tarmo ikka naljatas, et ei saanud sõjaväkke minna, sest parem käsi ei tõuse nii kõrgele, et saaks ohvitseridele kulpi lüüa. Viiulimänguga samal ajal õppis Tarmo ka löökriistu ning Nõukogude Eesti ametliku muusikaelu varjus puhkenud biitlite buum tekitas huvi laulmise ja kitarrimängu vastu.
Evi nõustub lastemuusikakooli õpetajaga, et Tarmo oli erakordselt andekas. „Jah, ta oli väga andekas ja väga mitmekülgne. Peale laulmise valdas ta nii mitmeid pille, et võis üksi lindistada terve ansambli, kitarri, klaveri, löökriistad. Ta mängis erinevad partiid järjest sisse ja laulis ise ka taustahääled peale. Ka Palderjani lindistustele mängis ta vahel mõne pillipartii peale.”
Evi Kulli ja Tarmo Pihlapi armastuse lugu algas Tallinna muusikakoolis, mis nüüd kannab Georg Otsa nime. Evi vanem õde Laida juba õppis samas koolis ja noorem õde Elle Kull tuli kaks aastat hiljem pärast kooli lõpetamist Tallinna näitlejaks õppima. Kolm kena Haapsalu õde nagu seriaalis „Pilvede all”.
Kohtumine muusikakooli trepil
„Esimest korda kohtusime Tarmoga muusikakooli trepil, nii et mina läksin alt üles ja tema tuli alla,” naeratab Evi. „See pilt on mul silme ees ja see, kuidas pärast vaatasime üle õla järele. Edaspidi kohtusime pidudel Olav Ehala juures, kes oli paar kursust eespool. Seal käisid ka Lauri Nebel, Jaak Joala, Marju Kuut. Olavi sünnipäev on keset suve 31. juulil ja need peod on hästi meelde jäänud. Need ei olnud joomapeod. Olavi ema oli alati uhke laua katnud ja seltskond musitseeris, tegi nalja ja ajas niisama juttu. Kus Olav ja Lauri juba koos olid, seal sai alati nalja. Olavi juures kohtusime jälle ka Tarmoga. Mina ei võtnud algul asja väga tõsiselt, aga tema ikka väga püüdis mind. Pärast ise ütles ka: võtsin härjal sarvist. Me käisime üle viie aasta ja 1976. aasta suvel abiellusime.”
Õhtul said nad teleuudistest teada, et samal päeval, 19. juunil 1976 abiellus ka Rootsi kuningapaar Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia, kes on siiamaani koos.
Mõlema vanemad olid noorte valikuga rahul. Evi ütleb, et mäletab hästi päeva, kui Tarmo viis ta Tartusse oma emale tutvustada ja kuidas ta süda värises. „Kuna olen Haapsalust pärit, siis kudusin talle ühe Haapsalu salli, mitte küll suure, aga ise tegin. Tarmo ema tuli köögist lõkerdades mulle vastu, kallistas ja ma olin omaks võetud. Võib öelda, et me jäimegi väga headeks sõbrannadeks. Tarmo ema on praegu 90-aastane. Kui me lahku läksime, siis ta hoidis poja poole ja ma sain ka n-ö ämma suhtumist tunda, aga see on mõistetav. Tarmo oli väga ema moodi, elurõõmus ja positiivne.”
Esialgu hakkas pere elama Härjapea tänaval ühetoalises korteris. Seejärel vahetati see kooperatiivkorteri vastu Faehlmanni tänaval uue telemaja lähedal. See oli elamukooperatiiv Estera, kus elasid Estonia teatri ning tele- ja raadio- inimesed. Samas majas elasid Eri Klas ja Ülle Ulla, balletitantsijad Aime Leis ja Janis Garancis, Vello ja Teesi Viisimaa, Eesti Televisiooni lastesaadete režissöör Tiiu Vahi ja teisi loomeinimesi. „Meie naaber oli Tallinnfilmi kunstnik Halja Klaar, kellest sai suurepärane sõbranna ja kes on seda tänini. Ta hoidis meie lapsi ja oli neile nagu vanaema.” Evi räägib, et majas oli vahva seltskond, kellega käidi üksteisel külas. Eriti vilkalt liiguti ühest perest teise uusaasta saabudes – löödi pokaale kokku ja sooviti head uut aastat. Maja all oli saun, kus sai koos külalistega käia. Väljastpoolt maja käisid Pihlapitel külas peamiselt muusikud, Ivo ja Reet Linna ning Tarmo endised kolleegid eri ansamblitest. Tarmo laulis tol ajal ülipopulaarses Palderjanis ja ka Palderjani liikmed käisid Faehlmanni tänaval külas.
Naised saatsid armastuskirju
Eviga abielus olles oli Tarmol tõelise tähelennu aeg. Palderjan oli kuulsuse tipul ja üks Eesti menukamaid bände. Evi nägi kogu aeg, kui palju Tarmo töötab, ja imetles, et ta ei läinud uhkeks või edevaks ega käitunud kunagi staarina. Tarmo ei olnud naistemees, kuigi temal kui kuulsal lauljal oli kogu aeg austajannade saba taga. „Mõned kuulsad mehed lähevad väga pöördesse, et kus ma olen nüüd menukas, ja püüavad siis palju naisi vallutada, aga Tarmo ei olnud niisugune. Ma tean isiklikult mitut naist, kes sel ajal jätsid talle sedelikesi ja kinnitasid, et ei saa ilma temata elada. Minu meelest käib see artisti elu juurde ja ütlen ausalt, et mind ei vaevanud armukadedus, et ka teised naised ihaldavad minu meest.”
Evi arvab, et tema õhutusel läks Tarmo juba kuulsa poplauljana konservatooriumi Mati Palmi juurde klassikalist laulu õppima. Koos Tarmoga Olümpia varietees esinenud ja 1986. aastal konservatooriumi astunud Erich Krieger mäletab, et kõik olid seal noored ja rohelised, aga Pihlap oli juba n-ö vana laulja ja täht. Pihlapit hästi tundnud Krieger ütleb, et talle oli annet antud mitte ühe, vaid mitme kulbiga, aga agarate noorte õppijate kõrval kaotas ta oma motivatsiooni konservatooriumis enne esimese semestri lõpetamist. Kummaline olnud näha Tarmot näitlejameisterlikkuse tunnis toolil seismas ja õppejõu soovil rähni kehastamas, aga tudengihakatised pidid seda tegema.
1989. aastal Balti keti jaoks loodud laulus „Ärgake, Baltimaad” esitab eestikeelse osa Tarmo Pihlap. Krieger mäletab, kuidas laulu helilooja Boriss Rezņiks tutvustas talle kui Jūrmala laulukonkursi võitjale Olümpia hotellis seda lugu ja tema noore kõva mehena mõtles, et kuidagi mage lugu. Kuna Krieger sai Pihlapiga väga hästi läbi, soovitas ta heliloojale solistiks teda. Eesti keeles lauliski loo sisse Tarmo Pihlap, läti keeles Viktors Zemgals ja leedu keeles Žilvinas Bubelis.
Evi hindas Tarmo omadust imetleda lauljaid, keda ta pidas endast paremaks. Popartistid teevad neid, keda alateadlikult peavad endast paremaks, sageli maha. Tarmo hindas klassikalist lauluharidust ja hariduse saanud lauljaid. Artur Rinne oli tema iidol ja Rinnest sai lausa Tarmo sõber. Voldemar Kuslap meeldis talle. Suur iidol oli ka Tom Jones. Evi mäletab, et Jaak Joala kohta ütles Tarmo: Jaška on puutumatu ja kõrgel, siis tuleb tükk tühja maad ja alles seejärel tulevad kõik ülejäänud, tema kaasa arvatud.
Tarmo joomine oli avalik saladus
Evi õppis muusikakoolis koorijuhtimist, aga pärast kooli, juba Tarmoga koos olles, läks Viinistusse kuulsa Kirovi-nimelise kalurikolhoosi ühe osakonna klubi juhatajaks. See oli rikas kolhoos, Evi sai ühe kunagise salaviinavedaja uhkes majas tasuta elamiseks terve teise korruse. Palk oli hea, mingeid kulusid ega olmemuresid ei olnud ja ta pani klubi töö käima. Iga paari nädala tagant käis terve küla klubiõhtutel koos, kodust võeti söögid-joogid kaasa. Oma küla esinejatele vahelduseks taheti ka kuulsamaid artiste. „Ükskord teatas üks esineja, et ta ei saa tulla, ja mul polnud kedagi asemele võtta. Küsisin Tarmolt, kas ta saaks aidata ja tulla esinema. Tema tuligi ja koos Artur Rinnega, sellest sai tore pidu. Rinne rääkis lugusid oma elust ja oli väga menukas. Muide, Tarmol oli ka hea jutustamisoskus. Ta tegi ju saadet „Tarmo album”, kus avas end just elegantse lugude rääkijana, mitte lauljana.”
Viinistu esinemine oli üks neid kordi, aga Evi ütleb, et tal oli õnne aastaid näha, kui vahetu ja tore võib Tarmo olla. Ei olnud ime, et ta oskas südamesse minna nii pensionäridele kui ka noortele. „Ta oskas suhelda ja olla nii, et ei alandanud või solvanud kunagi kedagi ega ülendanud ka ennast. See on haruldane oskus ja suure inimese tunnus. Tema hing ihkas tegelikult metsa ja maale elama, samuti jumaldas ta kalavetel käimist. Ta ütles, et kõige parem lõhn on sõnnikuhais. Ta oli lihtne inimene, aga mitte primitiivne, vaid väga peenekoeline.”
1979. aasta veebruaris sündis Pihlapite esimene laps Carolin ja enne seda tuli Evi Viinistust lõplikult ära. Viinistu klubitööga samal ajal oli ta juba 1971. aastast laulnud ka Tallinna kammerkooris ning sõitis aastaid Viinistu ja Tallinna vahet. Kaks ja pool aastat pärast Carolini sündis teine tütar Mariann.
Miks nii kena paar lahku läks, elanud koos kõigest üheksa aastat? Evi ütleb, et Tarmo alkoholiga liialdamine oli avalik saladus ja tema hakkas sellest väsima. „See ongi põhjus, miks mina algatasin lahutuse, kuigi ta polnud purjus peaga mitte kunagi kuri ega vägivaldne. Tavaliselt jäi ta magama, aga kui järgmisel päeval peale jõi, siis oli väga ebamugav olla ja kartsin ka seda, et lastele ei mõju see hästi. Kui ta vahel nädalaid kadunud oli, siis ma hirmsasti muretsesin, kus ta on ja mis temaga juhtuda võis. Minu käest ju küsiti, kus Tarmo on, et meil on lindistus ja teda pole. Siis ütlesin endale, et ma ei taha enam sellist elu.”
Evi arvates joovad inimesed enamasti kurbusest. Ta nägi, kui väga elas Tarmo üle seda, et tema vanemad olid lahku läinud ja isa leidis uue naise, kelle nimi on ka Evi. Tarmo nägi sedagi, et ema elas lahutust raskelt üle. Kui Tarmo ütles emale, et tema kallima nimi on Evi, olevat ema hüüdnud: „Kas sa siis teise nimega naist ei leidnud?” Mulle ütles Tarmo ema, et tema jaoks olen ma Ibi ja olengi senini Ibi,” ütleb Evi. Tarmo isa elas oma uue naise Eviga õnnelikult kuni surmani ja Evi saab oma nimekaimu Evi Pihlapiga väga hästi läbi. Ka Tarmo ema leppis tegelikkusega.
Valus lahkuminek
Nõukogude ajal nõudis naiselt palju julgust öelda, et ta tahab lahku minna. „Kõik abielluvad ju mõttega, et jäävad kogu eluks kokku. Võib-olla ma tegin sääsest elevandi, mõtlen nüüd tagantjärele. Asi oli ka selles, et minu isa oli mulle meheideaal, kellesarnast ma ei ole tegelikult kohanudki. Ta võttis seltskonnas napsi küll, aga ma ei näinud teda iialgi purjus. Täiesti purjus inimene, kes ei mäleta, mis eelmisel päeval juhtus, oli minu jaoks nii võõrastav. Meie naabermajas elasid joodikud ja ma nägin, millist elu nad elavad. Sellist vahepealset astet, et muidu väärikas inimene kukub nii-öelda tsüklisse ja on ka nagu joodik, polnud mina kunagi näinud. Tarmo ütles küll alati, et kõik ju joovad ja ma ei joo teistest rohkem, aga ma elasin seda väga üle. Ütlesin endale, et ma ei kannata seda elu enam välja.”
Evi ütles Tarmole mitu korda, et ta peab valima perekonna ja alkoholi vahel. Aga ta ei osanud mõelda, et alkoholism on haigus, mida peab ravima ja milleks on vaja professionaalset abi. „Mina mõtlesin, et lihtsalt tee valik, kas alkohol või perekond. Selles mõttes ma tunnen ennast süüdi, et ma ei osanud teda aidata. Pöördusin küll ka professionaali poole, aga oli juba hilja. Ma ei tahtnud lahku minna, aga minu jaoks oli see kohutav probleem, mida ma ei osanud lahendada muud moodi kui lahku minnes.”
Mea culpa. Minu viga
Kümmekond aastat tagasi nägi Evi veidrat und. „Mu peas tagus terve öö ladinakeelne sentents mea culpa, mea culpa. Olin seda kuulnud, aga hommikul ei teadnud, mida see tähendab. Kontrollisin tähenduse järele ja sain teada, et see on „minu viga”. Siis mõistsin, et ma olen seda tunnet ja mõtet kaua kandnud ja nüüd ilmus see tunne unenäos ladinakeelsena.”
Pärast lahkuminekut kolis Tarmo Faehlmanni tänava korterist välja. Evi tunnistab, et oli noor ja rumal ning mõtles, et nüüd pääses probleemist. Aga ei pääsenud, vaid muretses ikka Tarmo pärast edasi ja see oli veelgi raskem, sest Tarmo oli eemal. „Nüüd muidugi tean, et lahutus ei lahenda ühtegi probleemi ega kustuta su mõtetest midagi. Sa ei saa loobuda senisest elust. Meie häda oli selles, et me mõlemad olime hingeasjades kinnised. Mõlemad oleme Sõnni tähtkujust. Küll oli raske suud lahti teha, et öelda, mis mind meie suhetes vaevab, ja ma mõistan, et temal samamoodi. Ta täiesti sulgus endasse, kui tal mure oli. Tagantjärele mõtlen, et võib-olla talle tegi haiget ka see, et ma kiitsin teda liiga vähe, kui ta oli hea loo teinud. Ta vist ootas rohkem kiidusõnu. Oleksin pidanud olema targem ja oskama teda aidata. Mina aga lootsin vabaneda ega teadnud, et see käib kaasas surmatunnini ja ka järgmistes eludes. Tarmo korrutas ikka, et keda jumal on paari pannud, seda inimene ei tohi lahutada, kuigi me ei olnud ju laulatatud. Tagantjärele olen aru saanud, et see ongi nii.”
Evi mäletab, et pärast lahutust ei kurtnud Tarmo otseselt millegi üle, aga oli näha, kuidas ta lahkuminekut põdes ja tahtis tõestada, et saab hakkama. Tarmo kained perioodid muutusid aastatega pikemaks, aga ärakukkumised valusamaks. Siis ta tavaliselt istus kodus ega lasknud kedagi ligi. „Aga kui ta sealt välja tuli, siis šikimat meest andis otsida. Ta oli väga puhas ja korrektne, nii nagu ta oma töös oli perfektsionist. Diabeedi tõttu olid tal insuliini süstimiseks spetsiaalsed kotikesed alati kaasas ja valmis. Ta väga võitles endaga, tõsiselt püüdis ega tahtnud olla nõrk. Ta armastas väga oma lapsi ja suhtles nii lastega kui minuga ka pidevalt pärast lahkuminekut.”
Evi teab Tarmo hilisemaid naisi. Kajaga, kellega Tarmo tutvus laeval esinedes ja kes jäi Tarmo viimaseks kaaslaseks enne surma, suhtleb ta siiamaani.
Karuse kõlaga hüvastijätt
Tarmo lahkumine oli tema endise abikaasa ja laste ema jaoks nii uskumatu, et tundub, nagu oleks see olnud alles eile. „Oli 3. august 1999, väga palav suvepäev. Kaks päeva enne olime telefoni teel rääkinud. Ta oli just tulnud Lõuna-Eestist Käärikult. Ta „Halloo!” oli juba toru võttes selline kahtlaselt karune ja ma sain aru, milles põhjus on. Ütlesin, et vaata, et sa endale liiga ei tee. Need jäidki minu viimasteks sõnadeks talle.”
Järgmisel õhtul helistas Evi Tarmo emale: igaks juhuks mingu ja vaadaku, kuidas Tarmoga on. Emal õnnestus irvakil aken avada ja sealt sisse minna. Diabeeti põdev Tarmo oli magama jäänud ja jätnud õigel ajal insuliinisüsti tegemata. „Kui kuulsin, et kiirabi viis ta ära, siis mõtlesin, et jumal tänatud, nüüd on kõik korras, ta on arstide valve all. Järgmisel hommikul helistas vist ta vend Priit. Tütar Mariann, kes hakkas kuu aja pärast viimasesse klassi minema, võttis vastu ja ütles siis, et isa on surnud. Esimene tunne, mis minust läbi käis, oli niivõrd imelik: kas see ongi kõik? Isa surm oli võtnud mul pinna jalge alt, aga nüüd ka mu laste isa... Mõtlesin, et ta oli 47-aastane: pole saanud elama hakatagi ja nüüd on lõpp.”
Evi meenutab vana ütlemist, et kui mees peab suurelt oma 40. sünnipäeva, siis 50. sünnipäeva ei tule. Tarmo 40. sünnipäeva kontsert toimus Estonia kontserdisaalis, mis oli puupüsti rahvast täis. Selle nimigi oli sümboolne – „Ei tea, miks aeg kaob käest”. Esinesid Ivo Linna, Jaak Joala ja kunagised kaasmuusikud. Kontserti näidati ka Eesti Televisioonis ja see jäi Tarmo Pihlapi viimaseks suureks kontserdiks. Pärast Tarmo surma korraldasid tema sõbrad 1999. aasta augusti lõpus Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas mälestuskontserdi. Ka Evi ja tütred said kutse. „Kui Kivimäelt tütardega sinna sõitsime, siis Rocca al Mare kant oli kõik autosid täis ja suured inimmassid liikusid. Me arutasime autos, et mis suur rahvaüritus siin kandis võiks toimuda. Kohale jõudes saime aru, et nad kõik olid tulnud sinna Tarmo pärast. See oli ülev tunne.”
Tarmo sünniaastapäevad on peres vaiksed, ema käib lastega kalmistul ja nad süütavad küünla. Surma-aastapäeva ei taha Evi üldse meenutada, aga paraku on see alati meeles. Tarmo esimene lapselaps, kes nüüd on kümneaastane, pidi sündima augusti alguses. „Siis ma palusin jumalat, et see ei juhtuks Tarmo surma-aastapäeval 3. augustil,” tunnistab Evi. „Laps ootas päeva ja sündis 4. augustil. Tohutult kahju on, et Tarmo ei näe oma nelja lapselast, kes on kõik väga musikaalsed. Kuigi ma usun, et ta näeb. Igatahes unenägudes ilmutab ta ennast tihti.”
Evi teab, et tütred on Tarmost alati hästi mõelnud ega ole isale kunagi midagi ette heitnud. „Me pole lahkuminekust kuigi palju rääkinud, sest minu jaoks on see valus ja ma tunnen ennast süüdi.” Laste sünnipäevadel Tarmo helistas neile ja laulis. Ka siis, kui lapsed juba suured olid. Mariann on emale öelnud, et see oli armas ja ta tunneb sellest sünnipäeva hommikul laulmisest puudust.
Kui Evi enne Tarmo lõplikku lahkumist temaga 1999. aasta suvel viimast korda oma kodus kohtus, pani Tarmo oma spordikoti maha ja jäi talle otsa vaatama. „Ma küsisin: „Kas sa tahtsid midagi öelda?” Tema vastas: „Ei, ma mõtlesin, et sina tahad midagi öelda.” Meie viga oli ikka see, et me ei rääkinud lõpuni. Ometi me teadsime, mida me tegelikult tahtsime öelda. Teades, et mina olin pärast suhte lõppemist juba päris kaua üksinda olnud, oleks ta tahtnud lastega koos elada.”
Umbes nädal pärast surma ilmus Tarmo unenäos Evi ukse taha ja koputas. Evi tegi ukse lahti ja ehmatas. „Ta oli alguses kohmetu, aga siis küsis otse: „Mis sa arvad, kui me hakkaksime uuesti koos elama?” Ja mina vastasin: „Ma olen ise ka selle peale mõelnud, aga kahjuks pole see võimalik, sest sa oled ju surnud.” Tema lõi üleni särama ja hüüdis: „Sellest pole midagi!” Keeras ringi ja jooksis rõõmsalt minema, nagu oleks tema surm tühiasi minu nõusoleku kõrval.”
