Akadeemik Anto Raukas: pidasin Volli Kalmu oma mantlipärijaks

Lähedasest inimesest on alati raske kirjutada ja Volliga olime tõepoolest lähedased. Meid sidus ühine uurimisobjekt: liustikugeoloogia, millele olid pühendatud minu kandidaadi- ja doktoritöö ja ka Volli teadustegevus. Geoloogilised välitööd on füüsiliselt rasked ja seovad inimesi. Sidet tugevdavad veelgi telgis külma käes lõdisetud ööd ja ühised õhtud lõkke ääres.

Kui ta üliõpilasena tööle võtsin, hakkasime uurima Peipsi põhjasetteid, millest arenes välja Volli Kalmu esimene teadustöö. Aspirantuuris sai tema uurimisobjektiks juba liustikugeoloogia, millega ta tegeles surmani. Esmalt pühendus ta liustikujõesetetele, mis on meil teatavasti olulisim looduslik ehitusmaterjal ja mille defitsiit paneb tõsiselt mõtlema Rail Balticu ehitusvõimalustele. Hiljem sai tema meelisobjektiks moreen – Eesti tähtsaim ehitusalus ja viljakaimate muldade lähtekivim.

Me ei kaotanud usku kliima jahenemisse juba lähitulevikus. Kahjuks ei näe meist seda enam kumbki.

Hea teadlane peab oma ülesandeks ka järeltulijate leidmist ja mina pidasin enda järeltulijaks just Vollit. Talle andsin ma üle oma ametipostid rahvusvahelises kvaternaari uurimise liidus. Seda oli lihtne teha, sest meie vaated nii setete kui ka kliima uurimisel langesid kokku. Me mõlemad oleme pidanud looduslikke protsesse kliima muutumises inimtekkelistest faktoritest olulisemaks ega kaotanud usku kliima jahenemisse juba lähitulevikus. Kahjuks ei näe meist seda enam kumbki.

Üks Volli olulisemaid uurimisobjekte oli mandrijää taandumiskäigu selgitamine, milleks tal erinevalt varasematest uurijatest oli kasutada rohkesti kaasaegseid füüsikalisi uurimismeetodeid. Tema viimaste aastate publikatsioone selles vallas peetakse etalonseteks kogu Põhja-Euroopas.