Aasta krimka tiitli tõi tõde kuritegevuse lätetest
Möödunud aasta oli erakordne: eestikeelset krimikirjandust iseloomustasid nii kvantiteet kui ka kvaliteet, ehkki üks on teisega seotud. Kui raamatuid ilmub palju – kaupluse Rahva Raamat rubriigis „Põnevus ja krimi” on mullusest kirjas 177 ühikut –, siis peab olema ka palju väärt kirjandust.
Ütleksin, et ohoo-efekti tekitavaid teoseid polnud ülemäära, ent neid, millele saab panna hindeks väga hea väikese miinusega, piisavalt. Sestap oli valikut teha keeruline. Protsess on järgmine: esmalt tuleb valida kõik meeldejäävad raamatud ja siis laduda virna need, mis peaksid kindlasti tosina sekka kuuluma. Ja kui kindlate virn sai kokku loetud, osutus see 18 ühiku kõrguseks. Tuli kärpima hakata, napilt üle serva pudenesid Robert Bryndza „Tüdruk jääs”, Michel Bussi „Mustad vesiroosid”, Ernest Cline’i „Valmistub esimene mängija”, Lee Childi „Ebaõnn ja äpardused”, Fiona Bartoni „Lesk” ning Cilla ja Rolf Börjlindi „Kolmas hääl”.
