Parim vasaraheitja, noorim õppejõud

1981. Cum laude ülikooli lõpetamine, vasakult Neeno, Anti ja Neinar
Vasaraheiteringis 1970ndate lõpp

„Treener Mart Paama käis klassis rääkimas ja kutsus noori kergejõustikutrenni. Tema trennid olid väga mitmekesised. Meil oli väga hea punt ja rõõmu tegi, kui trenni lõpus sai ka rasva [rahvastepalli] mängitud. Heitealad hakkasid mul paremini välja tulema ja 14-aastaselt tegin vasaraheites C-klassi Eesti rekordi (66.96).

Tahtsin minna ülikooli juurat õppima, aga seal oli 2,6 kandidaati ühele kohale. Ei hakanud riskima, läksin kindla peale välja ja astusin kehakultuuriteaduskonda. Kõrgkooli parimale lõpetajale kingitud pronksplönnil seisis: „Teadmised on tee kommunismile!”

Minust sai 21-aastaselt ajaloo kõige noorem õppejõud. Ma ei julgenud üliõpilastele öeldagi, et olen neist noorem. Samas polnud lubatud ka liigne familiaarsus, distants pidi olema. Olin küll noor, teadsin, kust saab odavamalt punast Isabella veini ja mida noorus tähendab, aga ega sellepärast minu trennidest niisama lihtsalt läbi ei saanud.

1983. aastal läksin aspirantuuri. Tol ajal ei leidnud ma enam suurt motivatsiooni kõrgel tasemel sporti teha. Pigem hakkas mind just meditsiiniliselt-bioloogiliselt huvitama igasugune lollus, mis suures Nõukogude Liidus sportlastega tehti. Kui ikka näed laagri hommikusöögilauas tütarlast, kes on endale [habet ajades] žiletiga sisse lõiganud ja haavale ajalehetüki peale pannud, siis tekib küsimus, miks nad seda teevad. Tegingi õppejõu töö kõrvalt bioloogia diplomi ära. Loenguid andsin 1995. aastani.

Tegelikult pidid kõik ülikooli lõpetanud 180 poissi pärast ülikooli olema kolm kuud Leedus sõjalises laagris, kus saime ohvitseri auastme. Mind aga valiti teisel nädalal katsete kaudu polkovniku autojuhiks.

Sport on ja jääb mu suureks kireks. Panin end sel sügisel kirja seenioride maailmameistrivõistlustele vasaraheites. Eks peab suvel siis natuke Tamme staadionil tiirutamas käima.”

30 aastat Kerstiga

27.02.1988

„Tegin mitmel suvel järjest keskkoolilõpetajatele Kodijärvel kolmepäevaseid spordivõistlusi, seal nägin Kerstit esimest korda. Teist korda kohtusime, kui hea sõber Veljo Ipits, kes õppis majandust, kutsus mind oma teaduskonna peole. Kersti õppis majandusküberneetikat. Peopildil oleme koos Rock Hoteliga.

Natuke aega käisime ja siis panime sõrmused sõrme. Pulmapidu 120 inimesele peeti Ülenurmel, isameheks oli Toomas Savi. Veebruari lõpus saab abiellumisest juba 30 aastat, läheme selle päeva tähistamiseks Austriasse suusatama.

Kogu pika abielu saladus on naises. Ega ma pole ju kerge tüüp olnud. Minusuguse dominantse mehe kõrval on ta jätnud väga palju ütlemata ja lihtsalt kuulanud. Samuti pole ta kunagi pisikestest asjadest tüli teinud. Meie puhul aitab alati pingeid maandada keskkonnavahetus, kasvõi lühike reis. Eks ta ole muidugi laste pärast pidanud natuke mõnest asjast loobuma, aga nüüd on saanud selle kõik tagasi teha.

Selle koha pealt on Kersti natuke omapärane, et eks ta võiks ju ka kodus olla, aga tema tahab tööd teha. Praegu on ta Dorpati hotelli juhatuse esimees.”

Lastud trofeed ja Cuty

2000-ndate teine pool

„Tänu jahikirele olen väga palju maailmas ringi rännanud. Jahipidamise vastu on mul kirg juba seetõttu, et saab palju looduses olla. Suuri loomi käin laskmas peamiselt Aafrikas, viimati käisime seal antiloobijahil. Lasin antiloobi 448 meetri pealt, seega silm on veel terav. Pildil vasakult: Tiit Tammsaar, Harri Õunapuu, Villu Reiljan, mina, Andres Varik.

Üks asi on jahiloomad, teine aga see, kui kodus on loomad. Meiegi kodus on alati loomi olnud, seesama pildil olev kutsikas Cuty elab seniajani meie peres. Enne Cutyt oli meil hundikoer Roi, tema koolitas Cuty välja, isegi haukuma õpetas! Cuty on meil olnud 14 aastat, täitsa vanur teine ega kuule enam hästi. Kunagi üks sõber ütles, et Cuty aitab ju vargal koti ka ära viia! Eks ta üks suur sõber ja kõigiga miilustaja ole, pesamuna Kätriin möllab temaga kõige rohkem. Tema nuruski ju Cuty endale sünnipäevaks. ”

Tulpide ja rooside eest esimene auto

1987

„Alates 9. klassist ma enam vanematelt raha ei küsinud. Tahtsin isale näidata, et ka spordipoisina saab ära elada. Innustust andis muidugi jõhvikate korjamise eest saadud raha ja ema-isa ehe näide, et kogudes ja rasket tööd tehes saab majaraha kokku. Ülikooli ajal hakkasin äritsema tulpide ja roosidega, selle raha eest ostsin endale esimese auto. Seejärel vahetasin selle parema mudeli vastu. Tol ajal teenis pruugitud auto müügist suuremat raha, kui kulus uue ostmiseks. Nii see äri vaikselt tuure kogus.

Suur hoog sai sisse 1987. aastal, kui otsustasime sõber Veljo Ipitsaga teha Tartusse kaubanduskooperatiivi, et müüa tossusid ja kodutehnikat. Poe nimeks sai Figaro ja pildil seisangi selle ees. Tegutsesime kaks-kolm aastat, aga see tasus ära. Peale selle oli mul veel mitu kooperatiivi.

Selle kõige kõrvalt töötasin endiselt ka ülikoolis. 1995. aastal andsin viimased loengud ja pärast seda keskendusin ärile. Samal ajal alustasin Ameerikas oma väikseid projekte. Kodumaa-armastus kaalus alati üle mõtte, et sinna võiks paikseks jääda.

Peale oma äride asutasime vend Neenoga Lõuna-Eestis turvafirma Selko, millest kasvas välja Selko Security. Neeno juhib seda praeguseni, mina aitan vahel nõuga. Anti tegeleb Rondam Grupiga.”

Sõpradega läbi elu

1994

„Meil on oma sõprusringkond, kellega pereti läbi käime. Minu sünnipäevi tähistame suurelt, Hannes Võrno veab õhtut ja mehed laulavad või näitlevad. Tavaliselt on pundis Margus Hanson, Andrus Ansip, Toomas Savi, Hannes Astok ja Mart Kadastik. Lõpetame alati lauluga „Kauneim linn on Eestis Tartu”. Meie teeme nalja ja naised naudivad komejanti. Sünnipäevad on erilised ja neid tuleb tähistada, olgu siis pere või heade sõpradega.

Meie sõpruskond armastab palju jalgratastega sõita, lihavõtete ajal on meil tore traditsioon mune koksida. Tihti käime ka koos peresõpradega reisil. 1994. aasta pildil oleme Ansipite perega teel Pariisi.”

Lapsed ja taskuraha

2009

„Lapsi olen kasvatanud põhimõtte järgi: lastele jääb lapsepõlvest meelde vanematega veedetud aeg, mitte taskuraha suurus. Sellest olen kinni pidanud ja sõpradelegi soovitanud. Viiesajakroonistega pole mu lapsed kunagi lehvitanud, nad teenisid oma soovid ise välja.

Sporti armastavad nad kõik. Kristo (27, vasakul) mängis kõval tasemel noorte korvpalli ja tuli isegi Eesti meistriks. Ta tegi ülikooli astudes akadeemilise testi ja sai nii palju punkte, et võis endale ise eriala valida. Mõtles alguses kehakultuuri peale, aga soovitasin tal mitte minu jälgedes käia. Valis juura ja nüüd kirjutab majanduses magistritööd. Vanem tütar Silje (29, vasakult teine) lõpetas maaülikoolis majanduse ja tegi samas koolis ettevõtluse eriala magistrikraadi. Praegu töötab meie Estiko kontsernis E-Kaubamaja juhina ja mängib maaülikooli tiimis võrkpalli. Pesamuna Kätriin (22, paremal) lõpetab kevadel EBS-is äriettevõtluse eriala.

Kui lapsed olid väiksemad, siis talvel suusatasime, kevadel tegime soojamaareisi ja suvel sõitsime autoga Euroopas.”

.”

Kirglik kollektsionäär

1994 Silje ja Kristoga Mehhikos

„Kogun olümpia hõbe- ja kuldmünte, nende väärtus ju ajapikku suureneb. Üks asi on kulla või hõbeda väärtus, teine on see, mis aeg ja mis temaatika on sinna jäädvustatud. Samasugune väärtus on igalt olümpialt soetatud maskottide kogul.

Teine suur kirg on vanad autod. Kunagi olid mul Vene autod. 1990-ndate keskel ostsin mitu rariteeti ja nii mu kollektsioon aina kasvas, kirg samuti. Junosti bussile tuli Moskvast üks mees 220 000 dollari sularahaga järele. Ütles: anna ära. Arvas, et mul läheb raha nähes silm särama, aga mina ei andnud. Nüüd on vanu sõidukeid nii palju, et tahame Estiko vanas tootmishoones avada vanatehnika külastuskeskuse. Projekti peab laiendama, sest suuremad tuletõrje- ja kiirabiautod ei taha vanadesse sõjaeelsetesse angaaridesse ära mahtuda.

Võrride ja neljarattaliste putitamine on mulle lapsest saadik meeldinud. Kunagi vanaduspõlves loodan ka muusika juurde tagasi pöörduda. Korbergi lõõts on mul olemas, Ameerikast tõin endale kitarri. Tahaksin kunagi lõõtsal „Ukuaru valsi” selgeks saada.

Muusikat armastan endiselt. Bryan Adamsi kontserdi piletidki on mul ostetud.”

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?
Ei ole üldse rahul Olen väga rahul