Lollidest ja prussakatest: Yana Toomi vastulause Eesti Päevalehe artiklitele
Mõlemad jätavad mulje, nagu oleks Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik Margarita Kornõševa kirjutanud oma isiklikus blogis Pihkvas paiknevatest Vene dessantväelastest vastukajana kolonel Riho Ühtegi intervjuule ajalehes Politico. Artikli autor rõhutab Kornõševa ametinimetust: "Eurosaadik Toomi nõunik kiidab ... Toomi abi naerab välja ..."
Tšehhi kindrali tsitaat
Jätan pealkirja tegusõna „hirmutama" Oleg Samorodni südametunnistusele ja täpsustan, et Kornõševa tekst, mida Samorodni tsiteeris, ilmus kolm aastat tagasi - 4. juunil 2015. Tollal ei töötanud Margarita minu nõunikuna. Ilmselgelt ei ole sellel tekstil vähimatki seost Ühtegi intervjuuga, ja sõnad, mida härra Samorodni omistab Kornõševale selgitusega „teatab Kornõševa viitega NATO kindralile", on otsene (!) tsitaat tollel ajal NATO sõjalise komitee juhi Tšehhi kindral Petr Paveli kõnest.
Lisaks sellele härra Samorodni eksitab online versiooni artikli lugejaid, tsiteerides minu venekeelset postitust Facebookis: „Oma Facebooki lehel nimetas ta Ühtegit „vastutustundetuks optimistiks", kellele ei anna rahu "trummipõrin" ning "professionaalsed prussakad tema peas." Toom lubas siin endale võrdluse lollidega, kellel teadupärast asuvad peas aju asemel prussakad". Venekeelses väljendis "[professionaalsed] prussakad peas" on sõna „prussakas" kinnisidee metafoor, mida vene keelt emakeelena kõnelev härra Samorodni ei saa mitte teada. Väljend "tal on oma prussakad peas" tähendab, et inimene ei ole tingimata rumal, kuid tal on mingisugune kinnisidee. Lollide kohta ütlevad venelased teistmoodi. Ka seda on härra Samorodni oma elus kindlasti korduvalt kuulnud.
Loeme originaali
Lugedes minu Facebooki nägi Samorodni kindlasti ka postitust, milles ma ammendavalt selgitan oma reaktsiooni tagamaid, kuid sellest ta ei kirjuta. Parandan nüüd ka selle vea:
"Polnud plaani selle juurde taaskord pöörduda, aga siiski veelkord. Lõpetage see silumine - kolonel Ühtegi intervjuu oli rumal ja provokatiivne. Ja asi pole siin üldse sõnavabaduses või kaitsetahes - mõlemad on ju head asjad.
Asi on selles, et ta jätab meelega Eestist sõjaks valmistuva riigi muljet. Kas oleme sellest võitmas? Investorid tulemas või integratsioon läheb paremini? Sõjaväelaste kohus on riiki kaitsta, selles olen Marianne Mikkoga päri, aga kommunikatsioon on omaette kunst, ja kui sa seda ei oska, ära räägi.
(Eesti meedias ei leidnud paraku kajastust koloneli õudusunenägu, mida ta aastaid tagasi nägi. Kahju küll. Selgeltnägijast sõjaväelane on ikka veenev kuju.)
Ja veel. Ega ma asjata ei kirjutanud kirjust ühiskonnast. Meil on ca 100000 Venemaa kodanikku. Ja see on siililegi selge, et nii mõnigi neist, lugedes seda teksti, mõtleb, et peaks ju olema kuskil ka interneeritute laagrid. Ehk see saab olema järgmise intervjuu teema?
Eile siin samas näoraamatus minult küsiti, kas tulistan eestlasele selga, kui Ühtegi kirjeldatud stsenaarium teoks saab. Arusaadav mure. Kuid ärgem unustagem, et venelased küsivad sama - kas tulistate naabrile selga? Kas koostate nimekirju, kus ja kes me oleme?
Seega - agar Ühtegi ei tõstnud oma intervjuuga Eesti kaitsevõimet, seda ei tehta Politico kaudu. Küll aga andis ta valusa hoobi integratsioonile.
Vägisi tuleb meelde vana tõde - vaikimine on kuld."
