Vahur Kollom: Vabaerakonda ühendada lubanud Herkel asus teisitimõtlejaid tembeldama vaenlasteks
Sisevalimised panid katla sõna otseses mõttes keema, sest paljud erakonna liikmed ootasid edasiminekut, mitte vanade liistude juurde naasmist. Samuti oli kevadises sisekampaanias palju sellist, mis ei sobinud kokku arusaamaga meie ideaalidest. See ei jäänud erakonnakaaslastel tähelepanuta.
Andres Herkeli saamine esimeheks oli paratamatu, sest teised esimehe kandidaadid ei suutnud talle antud olukorras konkurentsi pakkuda. Üldkoosolek oli kui vormistamise küsimus ja sellepärast polnud seal palju inimesi ega positiivset meeleolu. Valimised olid demokraatlikud ja esimees ning juhatuse liikmed said oma mandaadi.
Sisevastuolud
Esimehe kevadine sisevalimiste valimisplatvorm kandis nime “Hoiame kokku”. Seal olid välja toodud muutused, mida erakond vajab. Tsiteerin siin mõnda neist: “Vabaerakond peab olema „meie”, mitte „mina”. Juhtimine peab ühendama erinevad osapooled ja vaated. Parima tulemuseni jõutakse seal, kus erinevused loovad sünergia. Kiidame ja tunnustame inimeste parimaid omadusi, mitte vigu. Edu võti on meeskond ning see, kui suudame rakendada inimeste parimaid omadusi. Erinevate teemade ja kõneisikute esitlemine muutub laiapõhjalisemaks.”
Kõik erakonnaliikmed ootasid esimehelt suurt plaani ja uute kõneisikute tulemist. Reitingu tõusu ja edukat valmistumist valimisteks. Samuti erakonna erinevate pooluste liitmist, nende vaadete ühendamist. Täna puudub oluline edu võti – meeskond. Samuti ei ole tänaseni teada, milline on erakonna põhisõnumite kogum. Esimees ei ole täitnud temale pandud ootusi ega pidanud kinni oma valimisplatvormis antud lubadustest ja seetõttu jättis kogu esimehe vahetumise protsess erakonnaliikmetele lõpuks mulje kui tühisest võimuvahetusest.
Sisevastuolude tekkides asus esimees aga lahenduste otsimise asemel kaitsepositsioonile. Pöördujad marginaliseeriti ja tembeldati vaenlasteks. Süüdistati infosõjas ja katses erakonda üle võtta. Kogu selles sisepingete virrvarris oli esimehel võimalik leida lahendusi või võtta vastutus ja väärikalt taanduda.
Tagasiastumine näitab poliitiku suurust ja suuremeelsust, näitab tema tugevust, mitte nõrkust. Seda aga ei juhtunud. Ettepanekuid ei kuulatud ja jäik seisukoht eriarvamusel olevate erakonnaliikmete suhtes oli viimane tilk karikas, mille lõpptulemuseks oligi erakonnaliikmete umbusaldusavaldus esimehele. Kurb, aga tõsi. Täna on olukord selline, et erinevad vaated jäid ühendamata, meeskond liitmata ja kõneisikud tulemata. See on ühe väikese erakonna jaoks tegelikult tragöödia.
Lootus saada uus esimees
Kindlasti on Vabaerakonnas toimuv pannud ühiskonna kihama ja ka valijaid mõtlema, kas nad ikka andsid oma hääle õigele erakonnale. Asjad läksid isegi nii kaugele, et üks sotsiaaldemokraat asus väitma, et inimesi on petetud ja Vabaerakond pole suutnud täita ambitsioonikat missiooni ning on lihtsalt poliitprojekt.
Pean rõhutama, et Vabaerakond on oma tekkimisest alates täitnud vägagi ambitsioonikat rolli, julgedes vastu astuda senistele poliitilistele erakondadele, juhtides tähelepanu ühiskonna valupunktidele ning valitsuse tegematajätmistele. Vabaerakonna Riigikogu fraktsioon on üks töökamaid ja mitte ainult, töökad ja tublid on ka kõik teised erakonnaliikmed.
Me teame, miks me tulime. Tegemist ei ole kohe kindlasti ainult protestierakonnaga ja valijate poolt antud hääled on ennast igal juhul õigustanud. Täna on Vabaerakonnas uus olukord ja me vaatame lootusrikkalt tuleviku suunas. Erakorraline üldkoosolek on tulekul ja oleme suures ootuses, et saame väärika, julge ning tulevikku vaatava erakonna esimehe.
