Enne robot, siis seks. Või pigem ikka vastupidi?

Digihullus ja e-kinnisidee ei ole elu alus ega lahenda Eesti pärisprobleeme

Tõele au andes: tuleb taguda ka digirauda. On hea, kui riigil on mingi plussmärgiga maine või oma teema. Prantslasi peetakse näiteks armastuse asjatundjateks, mis ei tähenda, et Pariisis gaasiga näkku ei või saada. Norralasi tuntakse kõvade suusatajatena, aga dopingut mekivad võimaluse korral ikka.

Nii ka meil – digiteema on kõva valuuta küll, aga jalavarjud kohati ikka kehvad. Välismaal on hea ja julge meie digielu kiita, sest nemad ju ei tea, et mõnedes Eesti äärepiirkondades on interneti (püsi)ühenduse saamine pigem digiutoopiline. Näiteks Saatse kandi külades on üks võimalus fiibrist kalaõng lahti tõmmata ja telefon sellega kõrgustesse saata, et mingitki netivälja võluda. „Tore” e-maa siis selline.