Taylor Swifti lugu: popimullistaarist hambaid näitavaks artistiks
2009. aasta september, MTV Video Music Awards tseremoonia. 19-aastane Taylor Swift alustab tänukõnet aasta muusikavideo auhinna eest. Ühtäkki ronib lavale Kanye West, rebib popstaarilt mikrofoni ja teatab: "Taylor Swift, I'mma let you finish, but Beyoncé had one of the best videos of all time...one of the best videos of all time!” (“Taylor Swift, ma luban sul lõpetada, aga Beyoncé’il oli üks parimaid videosid läbi aegade!”). Swift jääb hämmingus lavale seisma. Enda jõudu verinoore lauljatari peal katsetanud ja erakordset mölaklikkust üles näidanud Kanye lause inspireerib aga järgneva kümne aasta vältel erinevaid sketše ja meeme.
Seda hetke käsitleb ka Netflixi dokumentaal “Miss Americana”. Küllap on see olnud ka üks Taylor Swifti edasisi otsuseid mõjutavaks momendiks teekonnal kõigile meeldida püüdvast haldjalikust tütarlapsest selgeid seisukohti väljendavaks staariks. On selge, et mured, mis dokumentaalfilmis vaataja ette laotakse, ei pruugi olla väljaspool staarimaailma kuigi lihtsalt suhestutavad. Swift süüdistas DJ David Muellerit käperdamises. Ahistamine: paljudele naistele suhestutav teema. Aga nagu varem on näiteks Laura Vilbiks viidanud, on paratamatult erinevus, kas kellegi kaebab kohtusse ja tuleb sealt võitjana välja turvameeste ja tunnistajate, prestiiži, kõlapinna ja suure rahakotiga lauljatar või on samas olukorras keegi, kellel pole süsteemis kõlavat häält ega vahendeid, et kohtust õiglust otsida.
Veel muresid, millel vaatajal on mõnel juhul lihtsam, teisal pea võimatu suhestuda. Probleemid enesehinnangu ja kehakuvandiga ja viimasest tingitud toitumishäireid kuuluvad ilmselt paljude jaoks suhestutavate sekka. See, et need on suuresti põhjustatud paparazzo-piltide vaatamisest, ilmselt mitte. Samuti kuulub selgelt mittesuhestutavasse kategooriasse mure selle pärast, et viimane plaat ei ole juhtumisi kõige olulisematel muusikaauhindadel nomineeritud. Aga ehk ongi empaatiaharjutus: on ju selge, et Swifti jaoks on see raske hetk ja kellegi mured pole sellest väiksemad, kui nende rõhk on teisal, kui meie isiklikel.
Arvata on, et see (pop)kangelase teekond, mida vaataja näeb, on suuresti kujundatud Taylor Swifti enese poolt ja dokumentaalfilmi režissöör Lana Wilsoni nägemus lõpeb sealt, kust algavad teemad, mille avamisest staar huvitatud pole. Kuis seda ligipääsu megastaarile muidu saadagi, kui selle taga ei oleks ka tema püüded oma imagot vormida. Sellegipoolest jagub vaatamist ka neile, kes ei ole Swifti fännid. Julgen nii väita, sest minu sügavamate huviobjektide hulka pole Swift kunagi ei positiivses ega negatiivses mõttes kuulunud. Filmi oli ometi üsna huvitav jälgida. Kas või võimaluse poolest vaadata poplugude sündimist, kus peategelasteks on Swift, tema klaver, mobiiltelefoni salvestatud laulusõnad ja sünti toksiv produtsent.
Üks põhilisi teemaliine on aga Swifti teekond kõigile meeldida püüdvast artistist poliitiliselt aktiivseks nooreks naiseks. Selle jälgimine pole huvitav mitte niivõrd arutelude kvaliteedi tõttu, kuivõrd selle, et kantrimuusikuna on Swifti imago kujundamisel olnud selge osa tema fännide taustal. Nende hulka kuulub palju väga konservatiivsete vaadetega inimesi. Taylor Swift asetab end praeguseks selgelt teisele poole, ent ometi vältis ta suure osa oma karjäärist igasuguseid poliitilisi teemasid. Ees oli hoiatav näide Dixie Chicksi kujul. Texase kantri- ja bluegrassibänd kritiseeris 2003. aastal George W. Bushi tema sõjaliste afääride pärast. Täpsemalt, laulja Natalie Maines ütles, et neil on häbi, et Bush on samast osariigist, kust nemad. See vihastas välja paljud kantrifännid, tõi kaasa bändi plaadi keelustamine nii mõneski raadios ning väga ebameeldiva kirsina tordil ka üksjagu tapmisähvardusi.
Mure fännide kaotamise (ja enda elu pärast) on sestap ilmselt põhjendatud. Nii pole poliitilisi teemasid ega enda eelistusi kunagi kommenteerinud näiteks Dolly Parton, kelle tohutu fännibaasi hulgas on demokraate ja vabariiklasi, noori ja pensioniealisi, padukonservatiive ja LGBT-kogukonna esindajaid. Muide, see teema on üksipulgi lahti harutatud lühisarja “Dolly Parton’s America” ühes episoodis. Kui megastaaride fenomeni suurepärasest ajakirjanduslikust käsitlemisest rääkida, siis julgen esmajoones just seda podcasti soovitada. “Dolly Parton’s America” autoriks on Radiolabist tuntud raadioajakirjanik Jad Nicholas Abumrad.
Aga tagasi Taylor Swifti juurde. Tema muusika suhtes ei ole ma kunagi osanud tugevaid emotsioone tunda, aga filmi järel veetsin üksjagu aega youtube’s palavikulise uudishimuga järgemööda Swifti muusikavideosid vaadates. Film ei muutnud minu muusikamaitset, küll aga hakkas mulle huvi pakkuma visuaal ja selle keele arenemine Swifti karjääri jooksul. Mida edasi, seda enam tugevaid (puust, punaseks ja otse näkku) sümboleid ja konkreetsemat hammaste näitamist näha on. Ikka selle osa suhtes maailmast, mis püüab inimestele ette kirjutada, kellega ja kuidas neil on õigus suhtes olla, ütleb naisele, milline ta tohib olla ja millised reeglid kehtivad talle, aga mitte meessoost kolleegile.
Ehkki on selge, et tegemist on kuvandiloomega, mõjub see staaridokumentaal teiste Netflixi samalaadsete toodete hulgas pigem sümpaatselt. Swift on küll selge käega iseenese kuvandiloome juures, ent teeb seda selles žanris võrdlemisi veenvalt. Mida staarist kardinaalselt erisuguse maailmavaatega fännid praeguseks teinud on, huvitab mind aga küll. Kui suur on ühe megastaari võim: kas fännid käsitlevad oma iidolit autoriteedina, kelle väljaütlemistel on sama suur väärtus kui lugudel või jätavad Swifti kus see ja teine?
