Eestis on palju inimesi, kelle igapäevased tegevused on koroonakriisi piirangutetagi vähemal või suuremal määral piiratud. Ühiskonnas on ligipääsetavuse kriis, sest suur osa nii avalikust kui ka privaatsest ruumist on kujundatud keskmisele tervele täiskasvanule. Kuigi hooned, teed ja ühissõidukid on mõeldud inimestele ning nende liikumise lihtsustamiseks, loome neid paradoksaalsel kombel endiselt viisil, mis aheldab palju inimesi koduseinte vahele või lubab neil ainult valikuliselt oma igapäevaseid käike planeerida.
Need on eakad, keda eraldab ühiskonnast liiga suur hulk astmeid kortermaja trepikojas, ratastoolis inimesed, kes ei saa iseseisvalt ühissõidukisse siseneda, väikelaste vanemad, kes avastavad, et lapsekäru on liiga lai, et pääseda läbi harjumuspärastest kohtadest, ja paljud teised.
Mida paljud praeguses olukorras soovitaksid – tellida kaup e-poest või vaadata filmi e-laenutusest? Tõepoolest, see on hea alternatiiv ja kindlasti on see koroonakriisis parim lahendus. Kuid pidev ligipääsetavuse kriis tähendab probleeme ka e-keskkondades, kus veebilehed ja e-teenused pole pahatihti kasutajasõbralikud või ei vasta erivajadusega inimeste vajadustele. Pimedad, motoorikahäirega inimesed ja paljud teised kasutavad veebilehe sisu esitamiseks tehnilisi abivahendeid ning veebilehe ülesehitus peab neid lahendusi toetama.
Paratamatuse tunne
Kui elad pidevas ligipääsetavuse kriisis, tekib paratamatuse tunne, leppimine, võib-olla muutub see ka normaalsuseks. Ent seda ei tohiks ühiskonnana aktsepteerida.
Kahtlemata on kõige halvemas seisus erivajadusega inimesed, sest nende piirangud on füüsilises keskkonnas kõige suuremad. Aga ei tohi unustada väga suurt arvu eakaid. Vaid 37% 65-aastaseid ja vanemaid inimesi ütleb, et neil ei ole igapäevategevustes mitte ühtegi piirangut. See tähendab, et suurel osal eakatel on ühiskonnas täiel määral osalemine takistatud kas mõne füüsilise võime vähenemise, nägemis- või kuulmislanguse tõttu.
Ja veel: suure osa elanikkonnast moodustavad lapsed, kelle kasvust ja arengulistest eripäradest tulenevad vajadused on paljuski teadvustamata. Hiljutine uuring näitas, et lapsed tunnevad end sageli ühiskonnas kõrvale jäetuna, sest avalikku ruumi ja hooneid ei ole kujundatud nende vajaduste järgi. Näiteks on laste jaoks ühissõidukite kasutamine sageli ebamugav, nad tunnevad hirmu reguleerimata ülekäigurada ületades ega saa kauplusest soetada vajalikku kaupa, sest nad lihtsalt ei ulatu selleni.
Suure osa elanikkonnast moodustavad lapsed, kelle kasvust ja arengulistest eripäradest tulenevad vajadused on paljuski teadvustamata.
Erivajadusega inimesed, eakad ja lapsed on suuremad ligipääsetavuse kriisis elavad rühmad. Ent kindlasti on veel palju inimesi, kes seda kogevad, aga keda ei saa täpsete tunnuste alusel määratleda ega peagi seda tegema. Tervishoiu statistika järgi on aastas tuhandeid ajutisi vigastusi, mille tõttu saavad inimesed kiirelt vajaliku empaatilise kogemuse, kuidas on elada tavapärasest erinevates tingimustes. Väikelaste vanemad avastavad samuti üsna kiirelt, et lapsevankriga ei pääse paljudesse kohtadesse, kuhu kahel jalal liikudes saaks. Kaksikute käru on ilmekas näide uut tüüpi „erivajadusest”.
Kes ja kuidas saaks teha teoks mõtte, et edaspidi oleks ühiskond ligipääsetavam? Esiteks, märka kõrget äärekivi ja rasket ust, mille ületamine ja avamine ei ole kõigile iseenesestmõistetav. Nagu ei ole seda ka igapäevane ringiliikumine piiranguteta. Teiseks, midagi luues tuleb mõelda kõikide kasutajate peale ehk lähtuda kaasavast disainist – majad, teed, tänavad ja ühissõidukid peavad olema kasutatavad kõikidele. Disainides toodet või teenust tuleb mõelda kõikidele tarbijatele, et klientide ring oleks võimalikult lai.
Kui e-teenuse eesmärk on asendada füüsilise teenuse pakkumine, siis peab teenus olema kasutajale mugav ja lihtne. Peale inimliku mõõtme peitub ligipääsetavuses ka ärivõimalus, sest keskmisele kliendile lootma jäämine ei pruugi kriisist edukalt välja aidata. Ka turg ehk tarbija saab teadlikke valikuid tehes ligipääsetavust suunata. Näiteks tuleks hästi läbi mõelda, kas praegu soetatav eluase liftita hoones on sama väärtuslik ka paarikümne aasta pärast ja trepid kasutajale jõukohased.
Olles terve keskmine täiskasvanu, on keeruline panna end teise olukorda, kuid koroonapiirangute ajal on selleks ideaalne võimalus. Kasutagem seda!
