Ei ole midagi hirmsamat kui lapse surm. Miks ei sängitatud nõukogude ajal beebisid pereplatsile?

Liiva kalmistul leidub nurgake, kuhu on järjepanu, ridade viisi maetud ainult titad. Surnult sündinud, mõne päeva, mõne nädala, mõne kuu elanud imikud, kellest osal pole nimegi.

Pisipoeg. Pisitütar. Sõnok. Dotšenka. Mõnel on ainult eesnimi, mõnel ainult perekonnanimi. Tuleb ette sünni- ja surmakuupäeva puudumist, tagasihoidlikul hauakivil võib seista üksnes aastaarv. Loetava kirjaga hauaplaadid pärinevad aastatest 1970–1990. Enamik haudu on hooldamata, paljud silmanähtavalt unustusse jäänud. Künklik maapind reedab, et teist sama palju matmispaiku on juba maa sisse vajunud või vajumas.

Miks on lapsed maetud niiviisi ridade kaupa? Miks pole neid sängitatud pereplatsidele? Miks on sääraseid haudu nii palju? Miks on neist suur osa unustatud? Lühike vastus kõlab: selline oli nõukogude aeg.