Mihhail Kõlvart: presidendivalimistest on tehtud telesaade, me ei tea kandidaadi nimegi
(121)
Sellises sõnastuses dialoogi ja argumentatsiooni oleme harjunud lugema pigem Andrus Kivirähki sulest Eesti Päevalehe veergudelt või Eesti Ekspressi Kranaadist, mitte aga valitsusjuhi kommentaarina avalikus meediaruumis. Kuid ometi kandis see selget sõnumit – presidendikandidaadi üle otsustab kitsas poliitiline eliit ja teistel sellega puutumust ei ole. Ka kandidaadi avalikustamine otsustatakse koostöös sellesama väikese ringiga, rahva ootusi arvestamata.
Kahjuks taolist sõnumit edastav riiki ja poliitikuid esindav valitsusjuht devalveerib ühiskonnas lisaks poliitikute ja erakondade mainele ka presidendi institutsiooni ning annab hinnangu rahvale. Ühiskonna ühendamise asemel anti hoopis sõnum, millega võim ja rahvas üksteisest veelgi kaugenevad.
On äärmiselt kahetsusväärne, et 30 iseseisvusaastaga ei ole meie rahvas isegi nõnda palju poliitikute ja erakondade usaldust ja lugupidamist ära teeninud, et tutvustada presidendikandidaate väärikalt. Nimega, läbi kandidaadi tegude ja saavutuste. Pakkudes isikustatud ja nime kandvale presidendiks pürgijale piisavalt aega ja võimalust poliitilise eliidi heakskiidu kõrval end ka rahvale tutvustada, oma vaateid ja eesmärke debattide kaudu avada. Ka ühiskond vajab asjalikke debatte, sest need osutavad ühiskonna kitsaskohtadele, pakkudes välja erinevaid lähenemisi ja lahendusi.
Kui anonüümse ja hea presidendikandidaadi veenmisega on tükk tööd, siis jääb ilmselgelt veel vähem aega ka rahva veenmiseks, et tegemist on ametisse sobiva inimesega. Kuid ometi ei tohiks see olla teisejärguline aspekt, sest presidendikandidaadi otsingul poliitilise koostöö tulemus peegeldub rahva heaolus.
Siinkohal tuleb tunnustada neid kandidaate, kes on teada andnud valmisolekust kandideerida riigipea vastusrikkale ametikohale. Selline otsus nõuab kahtlemata enesekindlust ja julgust – teadvustades, et president osutub valituks kokkuleppena väga kitsas ringis.
Selle valguses nõuab edaspidi omamoodi julgust neiltki tublidelt kaasmaalastelt ja poliitikasse minejatelt, kes soovivad oma panuse anda riigi ja rahva heaks. Seega mõjutab ja kujundab valitsusjuhi väljaütlemine ka meie tuleviku poliitikakujundajate ridasid, sest kuidas motiveerida asjatundlikke ja pädevaid inimesi osalema poliitikas, kus domineerib poliitilise eliidi roll.
Kui eelmiste presidendivalimiste järel anti ühiskonnale selge sõnum, et kuuenda Eesti Vabariigi presidendi valimistel püütakse teha kõik, et vältida toonast presidendivalimiste kordumist, siis hetkel seda kindlust rahval ei ole. Ja taaskord võib presidendivalimiste refrääniks püstitada teesi – kas ehk presidenti peakski valima rahvas.
Ent vaatamata ka sellele, et kõrvaltvaatajana seisval rahval ei ole praegu presidendivalimiste protsessis võimalust kaasa rääkida, on ometi õigustatud ootus teada, kes lugupeetud ja väärikas kaasmaalane võib olla nende tulevane president.
Tänavu 30. taasiseseisvumise aastapäeva tähistava riigi rahvas väärib presidenti, kes ei astu erakondade tagatoast välja nimeta ja astub riigikogu saali nimega. Sest tegemist ei ole mõne tuntud telesaatega, vaid Eesti riigile ja rahvale ajalooliselt olulise hetkega.
