NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: kullapalavik
(30)
Sel nädalal sai Tallinnas näha järgmist pilti. Vanalinna keskmiselt kallimas, enamjaolt üksnes turistidele mõeldud restoranis istus laua taga kaks inimest, kelle välimus viitas sellele, et sagedamini kui noa ja kahvliga söömas leiab neid mõnes prügikastis tuustimas. Mõlemad olid tellinud endale mehise prae ja pokaali punast veini. Kui mööduja uudishimust seisatas, võis ta kuulda, kuidas ebatavalised kliendid omavahel arutasid, milline summa õnnestus neil just äsja teisest pensionisambast välja võtta.
See episood tõi mulle kohe silme ette kaadri maailmakuulsast filmist „Kullapalavik”. Charlie Chaplini kehastatud hulkur, kes siiani oli sarnanenud kahejalgse räbalapuntraga ning pidanud talumatu nälja tõttu pehmeks keetma ja ära sööma oma saapa, on tänu kullaaugu leidmisele rikkaks saanud. Nüüd patseerib ta koos oma hiiglasekasvu semuga ookeaniauriku esimese klassi tekil, hirmkallis kasukas seljas, ja kasutab üleoleval ilmel kauni maniküürija teenust. Muinasjutt on tõeks saanud, paradiis on maa peale laskunud, kerjusest on saanud vähemalt natukeseks keiser.
Tellida pudel ehtsat šampanjat, juua ja surra husaari kombel, selle asemel et aastaid kusagil kapi taga vireleda – mis oleks kaunim!
Samasugune ime on sündinud ka Eestis. Tänu teise pensionisamba väljamaksetele pole juhtunud mitte ainult see, et näljased söövad peenes restoranis kõhu täis, hüppeliselt kasvas ju ka kõigi kaubanduskeskuste käive. Inimesed ostsid kodumasinaid, jopesid ja kalleid parfüüme. Umbes nagu suurte maadeavastuste ajal, kui pärast Uue Maailma vallutamist toodi Euroopasse, ennekõike muidugi Hispaaniasse ja Portugali, kuulmatuid rikkusi. Nüüd on piltlikult öeldes vallutatud teine pensionisammas ja need, kes otsustasid oma konto tühjaks teha, on päevapealt mitme või koguni mitmekümne tuhande euro võrra rikkamad. See on nagu lotovõit, täiesti arusaadav, et otsekohe lähevad kaubaks võimalikult suure ekraaniga telerid ja kaamelikarvast mantlid.
Tunnistan ausalt, et omal ajal suhtusin ma Isamaa ideesse lubada inimestel teisest pensionisambast omal soovil lahkuda üsna kriitiliselt. Alalhoidlik, säästmist ja kogumist kalliks pidav luterlik maailmavaade istub ju keskmisel eestlasel sügavalt sees ja ega minagi pole erand. Praegu aga, nähes alanud tarbimisorgiat, tundub see mulle omamoodi ilus – vähemalt eemalt vaadates. Tõepoolest, mis on üllam, kas hamstri kombel terve elu enesele kõhu kõrvalt palakesi põske korjata, et siis mustadel päevadel nendest tera haaval toituda, või elada vähemalt paar päeva loomade kuninga lõvi kombel, kes sööb korraga ära terve sebra? Aga kui mustade päevadeni välja ei vea ja valgeid päevi polegi, sest kogu elu on ühteviisi hall? Miks mitte käituda siis nende vanalinna restorani sattunud sellide kombel, kes tõenäoliselt kogu oma teise samba ühekorraga maha jõid ja sõid? Vähemalt korraks oli neil laual tõeline seašnitsel ja klaasis prantsuse vein! Elagu elu, mis põletab rinda! Tellida pudel ehtsat šampanjat, juua ja surra husaari kombel, selle asemel et aastaid kusagil kapi taga vireleda – mis oleks kaunim!
Tõestatud sai, et eestlane siiski oskab Oru Pearu moel elu nautida, mitte ainult Mäe Andrese kombel tööd rügada ja kopikat kopika kõrvale kirstu panna.
Pole midagi öelda, Isamaa otsus avada teine pensionisammas on lisanud meie ellu hoogu, romantikat ja värvikaid vaatepilte. Tänu neile selle eest! Tõestatud sai, et eestlane siiski oskab Oru Pearu moel elu nautida, mitte ainult Mäe Andrese kombel tööd rügada ja kopikat kopika kõrvale kirstu panna.
