NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: punane vaip ootab!
(43)
Riigikogu kuulutas Eesti filmilinnaku riiklikult tähtsaks kultuuriehitiseks – see kõlab nii, nagu keegi oleks pidulikult teatanud, et kana on kodulind. Mis ta siis veel olema peaks? Aga selle mõistmiseni läks nii kaua aega! Suure armulikkuse märgiks seati filmilinnak nüüd siis viimaks riiklikult rahastatavate objektide seas viiendale kohale.
Kusjuures otse selle ees, neljandal positsioonil, ootab oma aega Estonia teatri juurdeehitus, mis paigutati ju rivi lõppu nimelt sellepärast, et kõik praegused poliitikud jõuaksid pensionile minna, enne kui saabub päev raske otsus langetada. Pole ju veel teada isegi selle juurdeehituse asukoht. Tallinna linn ja muinsuskaitse on kategooriliselt Tammsaare pargi täisehitamise vastu, aga muid asukohti pole pakutud, ja isegi kui pakutakse, poleks see ju enam juurdeehitus. Et sellest sasipuntrast ja peavalust pääseda, ongi probleem nihutatud praegusest võimalikult kaugele. Ja filmilinnak seisab veelgi kaugemal...
Olukord tuletab meelde nõukaaegset telefonijärjekorda. Tore oli sinna pääseda, aga ega see siis tähendanud, et sa niipea telefoni said! Inimesed ootasid järjekorras aastaid ja helistamas tuli ikkagi putkas käia.
Kultuuriobjektide kohta on lohutavalt öeldud: pole ju midagi hullu, kui pead kasvõi 20 aastat ootama, peaasi et riik on sind tunnustanud. Mõne kultuuriobjekti kohta see tõdemus võib-olla isegi kehtib, aga mõne puhul mitte.
Riigikogu kuulutas Eesti filmilinnaku riiklikult tähtsaks kultuuriehitiseks – see kõlab nii, nagu oleks keegi pidulikult teatanud, et kana on kodulind.
Kui inimene saab uue korteri, vajab ta osa asju otsekohe – näiteks magamisaset ja mingitki söögitegemisvõimalust. Ja on asju, millega võib tõesti kasvõi 20 aastat oodata – näiteks kroonlühter ja sektsioonkapp. Filmilinnak kuulub ilmselgelt esimesse kategooriasse.
Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga muuseume ja kontserdisaale meil siiski mõnevõrra on. Muidugi tahaks Tartu ehitada keset südalinna hiiglasliku kultuurimaja, et mitte Tallinnast viletsam olla. Muidugi tuleb midagi ette võtta Kreenholmi imposantsete hoonetega. Ja muidugi kulub meile alati ära veel üks Pärdi nime kandev hoone, neist ei saa kunagi küll! Ka Estonia halvast akustikast on aastakümneid räägitud ning tegelikult on kurb ja piinlik, et kõik senised plaanid on luhtunud.
Aga midagi ju siiski on! See-eest filmilinnak puudub täiesti. Null. Nemad peavad alustama tõesti algusest, voodist ja pliidist. Neil on tõesti kiire. Nemad ei saa 20 aastat oodata.
Minu meelest võiks praegune valitsus sellest aru saada. Kes siis muu kui mitte Reformierakond peaks panema õla alla ainsale kultuuriehitisele, mida ei iseloomusta märksõnad „tempel” ja „aardekamber”, vaid „ettevõte”. Filmilinnakus tehtaks reaalset tööd, 24 tundi päevas. Võiks ju seda valdkonda aidata ja mitte ainult pidulike žestidega, vaid päriselt. Et saakski juba lähiajal kopa maasse lüüa. Ja siis filme teha.
Selleks tuleb leida muidugi veel mõned miljonid tegevustoetust, aga miks ei võiks olla just Kaja Kallase valitsus see, kes hiljem ütleb: meie aitasime Eesti filmitööstust luua! Ja promeneerida siis täie õigusega koos staaridega punasel vaibal. Tallinna linnavalitsus on need vaibad juba pealinna tänavatele valmis maalinud!
