JUHTKIRI | Leyenil on õigus, sundi tuleb arutada

1. juulist jõustunud EL-i digitaalse koroonatõendi tingimused olid alguses lihtsad ja selged: kui oled COVID-19 vastu vaktsineeritud, andnud negatiivse proovi või COVID-19-st tervenenud, pead saama EL-i piires vabalt liikuda. Praeguseks on sellest selgusest vähe järele jäänud. Reisida tõendi alusel saab, aga mida sa tohid pärale jõudes teha, erineb riigiti väga. Vähe sellest, et negatiivse proovi alusel saadud tõend ei pruugi anda sulle osas riikides võimalust näiteks restoranis, kontserdil ja muuseumis käia. Segadus süveneb: kas näiteks Kreekas, mis hakkab 16. jaanuarist üle 60-aastaseid vaktsineerimata isikuid iga kuu 100 euroga trahvima, ähvardab trahv ka sinna puhkama sõitnud Eesti vaktsineerimata pensionäri?
Kuna kohustusliku vaktsineerimise plaani hauvad veel mõned liikmesriigid, tuleb ka kohustuse kohaldamise rahvusvahelistes reeglites kokku leppida.
Kuna kohustusliku vaktsineerimise plaani haub mitu liikmesriiki, tuleb ka kohustuse kohaldamise rahvusvahelistes reeglites kokku leppida.
Eesti juhtivad poliitikud ei poolda üle EL-i kehtiva vaktsineerimiskohustuse loomist ja ega Brüssel seda sõrmenipsuga teha saa. Vaktsineerimise kord on iga liikmesriigi enda otsustada ja nii jäägugi.
Eesti kontekstis on küsimus, kas osas EL-i riikides rakendama hakatavat otsest sundvaktsineerimist saaks ja tuleks kasutada ka kohalikule vaktsineerimisele hoo juurde andmiseks. Näiteks öeldes „näe, nemad teevad, teeme meie ka” või mingil pehmemal-kaudsemal viisil.
Arvestades ajutist segadust omikrontüvega ja seda, kui kõvasti on enamik seni vaktsineerimata inimesi kanna maha pannud, tuleb hoolikalt mõelda, mida ja kuidas teha, et see ei paisutaks Eesti niigi suhteliselt suurt vaktsiiniskepsist veel suuremaks. Viimases riigikantselei uuringus nimetas 39% vaktsineerimata vastanuid mittevaktsineerimise põhjuseks tunnet, et seda surutakse peale. Kreeka ja Austria kogemusest saame varsti näha, kas surve suurendamine viib nende ühiskonnad koroonasõjas lõplikule võidule.