REPORTAAŽ | Veneetsia kunstibiennaal on endiselt tugevalt poliitiline ja mitte ainult Ukraina sõja tõttu
Üks publiku lemmikuid Giardinis oli Belgia paviljon, kus videotest nägi eri kultuuride lastemänge. Mõni teine töö jälle astus lihtsat lahendust otsides ämbrisse: Saksa paviljoni põhjas oli auk ja ülejäänud hoone oli sama moodi tühi nagu möödunud sügisel toimunud arhitektuuribiennaalil. Pealtnäha majade seintesse auke lõiganud Gordon-Matta Clarkist šnitti võttev Maria Eichhorni töö ei veena. Samasuguseid üksikuid tükke, mis tähenduste universumis abitult ringi hulbivad, on biennaalil muidugi veel.
Giardini peaalal oli seekord ka Eesti paviljoni töö, mis jääb sissepääsust vasakule. Kristina Normani, Bita Razavi ja kuraator Corina. L Apostoli töö „Orhideliirium – isu külluse järele” asub Hollandi paviljonis. Näitusel näeb kolme Kristina Normani videot, mis kritiseerivad eksootikaihalust, Razavi loodud Kratti ja väljalõikeid Saalide elust Indoneesias. Võib-olla on Eesti paviljoni tutvustades liigagi jäänud kõlama Saalide perekonnalugu, mis on ajalooliselt väga huvitav, aga Razavi ja Normani töö kasutab seda rohkem inspiratsiooniallika kui vormilise väljendusena. Algul olin teose kontseptsioonis skeptilisem, aga paviljonis sees vaadates see töötas.