Kodutarbija osa Eesti gaasitarbimisest on alla kuuendiku, küllap jagub nii neile kui ka koolidele-haiglatele halvemategi stsenaariumite korral gaasi. Aga küsimus pole üksnes gaasi olemasolus, vaid ka hinnas. Samuti ei ole õige kerglaselt suhtuda tööstustarbijate varustamise tagamisse – see mõjutab Eesti tööhõivet, inflatsiooni, eksporti.

Suhtumine, et pole hullu, kui LNG-kai jääb sügiseks ehitamata, võib ebameeldivalt ja kallilt kätte maksta.

Veskimäe hoiaku põhiargument on see, et Eesti gaasitarbimine on nii väike, et selle rahuldamiseks pole toruühenduste olemasolu korral oma LNG-terminali tingimata tarvis või on see majanduslikult lausa kahjulik. Ent suhtumine, et pole hullu, kui kai jääb sügiseks ehitamata, võib kallilt kätte maksta. Praegu on ennustamatu, kas Vene gaas jääb poliitiliselt toksiliseks ainult paariks-kolmeks aastaks või palju kauemaks ja kuidas Venemaa meid veel üllatab. Kuna Venemaa võib jääda paariariigiks pikkadeks aastateks ja konkurents LNG-le eeldatavasti suureneb, tasub varustuskindluse eest hoolitseda pigem rohkem kui vähem.

Pangem tähele sedagi, et gaasi kasvav kohalike kütustega (nagu hakkpuit ja turvas) asendamine küll vähendab gaasist sõltuvust, ent ajab üles ka kohalike kütuste hinda ja võib tekitada nende defitsiidi. Täielik gaasiküttest loobumine ei pruugi seega olla optimaalne ega roheline. Lisaks otsustas Euroopa Komisjon aasta alguses, et gaasil töötavate elektrijaamade ehitamist tuleb 2030. aastani käsitleda jätkusuutliku investeeringuna. Teisisõnu: gaas, kui ta pole Putini Venemaa päritolu, ei ole saatanast. Eesti riik ei peaks käsitlema LNG-kaid üksnes lühiajalise vajadusena.