ESSEEKONKURSS Liis Zovo: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Kallis Eesti, Sa oled mulle lõpmata sulnis, selline Sa olid ja oled. Ja jäädki mulle armsaks, südamepõhjani. Kuigi mul on Sinust mõnikord tõesõna siiber. Villand ja kõrini. Sõna-sõnalt. Kohkunult ja täitsa otse. Sest Sa oled tihtipeale tüütav, ja mina... Mina olen tüüdatav. Ning vastupidi. Aga kes olen see mina, kel piisavalt nahaalsust olla mina iseeneses, loomult omapäine nii siiruses kui ka võõruses, oma heas ja halvas mahlas?
Mina olen ennekõike naine. Noor, paarkümmend eluaastat ja tsipa veel manu ning peagi viie aasta pikkust haridusteed lõpetav neiu heade mõtete linnast. Kuigi Eesti kodakondsuse, meelsuse ja kultuuriruumiga, ometi võõrapärase perekonnanime ja segunenud puhtaverelisusega - siiski häbenemata kumbagi varianti, nii-öelda kahel pool tuld ja tõrva. Kui mõistate. Pealekaubaks kõigele eelnevale olen jäiga pealispinna all ma ääretult tundlik. Tähelepanelik põikpäine. Mitte kuidagi ei saa ka mööda põigata tõigast, et nõnda küünilised võivad noores eas inimesed ses maailmas juba olla. Just eile aitasin vastupidavalt oodata arstiaega Eesti haiglasüsteemi sugugi mitte (---)loogilises vastuvõtus, mõeldes elu üle pikalt ja laialt ja sügavalt põhjatuna järele. Veel olen ma tõenäoliselt täppi minev külm statistika.
Kallis Kodu-Eesti, mida Sa minust tegelikult tahad? Olen aru saanud, et meil hakkab olema kokkulepe. Suisa diil. Või täiuslik tehing. Sa võimaldad mulle ju tasuta kõrgharidust koos minimaalsete toetuste ja naeruväärsete põhimõtetega ning mina lasen endast toota spetsialisti, keda Sul tõenäoliselt ei pruugigi tulevikus tarvis minna. Aga ise valisin. Selle, mis meeldib. Küll saan hakkama. Nähtavasti saangi.
Kallis Eesti, Sa annad mulle töökoha koos palgaga. Mina luban maksta kõik maksud, hambad ristis või ristideta, sest koos maksudega ma Sulle kasulik ju olengi. Lisaks on lisades juures valimised. Olles kohusetundlik kodanik, pean minema, st tahan minna, ja andma, st tahan anda, oma hääle, mis sisaldab usaldust ja lootust ja usku, et rahvasaadikud muudavad seekord asjalood paremaks. Küllap siis olen lootusetu naiivitar. Hambad on kõigil enamasti enda poole, seda näitab meie ühine tegelikkus, et kitsarinnaliste valikute ja suurte sõnade taga on reaalne elu pigem nukker. (Või olid need küüned?)
Kallis kodukotus Eesti, ma näen vaeseid, kes virelevad elu hammasrataste vahel ning seda mitte ainult kujundlikus mõttes. Ma näen maal elavaid inimesi, kes on tõeliselt südid ja hakkajad, kuid kellelt võetakse millegipärast järjest rohkem eluks hädavajalikke asutusi ja teenuseid külmavereliselt ära, seejärel soovitavad targad pead ja tähtsad ninad soojalt minna maale elama?!
Ma näen rohkearvulisi armastuses pettunud üksikvanemaid. Katkisi peresid. Rongaisasid ja rongaemasid. Näen ka lähisuhte vägivalda - kui mees lööb naist, on esimesel seltskonnas lips varsti tõenäoliselt loodetavasti läbi, kui aga naine lööb meest, ei pilguta keegi väikest ripsmekarvagi. Sellest pole ju midagi. Mehed on meil ju tugevad.
Ma näen süüdlaslikkust ja süüdimatust, pahurust ja meeleheidet ning egoismi, sealjuures tammsaarelikku tõde, kuid mitte alati õigust. Ma näen afgaani poisse, kuid mitte enam poisikesi, ning Soome ehitajaid. Piraadipüüdjaid ja vabatahtlikke. Ning väga palju teisi inimesi, ausamaid ja vähem ausaid kodanikke, kaugeid ja lähedasi, keda on kokku kõigest hoolimata üsna vähe. Ma näen vaeseid ja tahan kõrgemale jõuda, kui unistada julgen.
Toonitatult rõhutan märksõna vähe. Tõenäosus on ka selle poolt, et ma ennast juurde toodaks. Vähemalt korra või paar. Sest nii on ju tavaks. Et ma enne seda kolmekümnendaks elukevadeks soetaksin endale kas korteri või maja, suvila, sauna või muud seesugust, teeksin kunagi ikkagi juhiload isegi ära, ostaksin auto või bussi või mootorratta ning tarbiksin, tarbiksin, jumala eest tarbiksin... tarbimisest haiglaslikult kinnisideestunud maailmas. Seaksin ennast mõnusalt sisse, sätiks end majanduslikult ära. Muu hulgas arvan ma siiralt, et iga naine soovib saada ükskord emaks. Olenemata kõigist määravatest, saatuslikest või juhuslikest aspektidest võiks lapse muretseda kaunis noorelt, et näha teda sirgumas suureks, esimest korda jalgrattaga sõitmas või armumas, kooli lõpetamas, abiellumas... Et lapse vanemaid ei peetaks ekslikult vanavanemateks ja palju muud säärast (eba)meeldivat. Tunnetan teravalt raame, missugune armastus on see õige. Tunnetan eelarvamusi ja šabloone, kuidas on hea, aga kuidas oleks veelgi parem. Tunnen, et tahaks põgeneda.
Suhted, kooselu ja oma pere loomine toob meid muidugi igikestva teema, nimelt armastuse juurde. Leian, et peale tõekspidamiste, sõprade, elukutse- ja töökohavaliku on ka oma elu kaaslase valik väga-väga oluline. Määrav ja igati määratav. Igaühe vaba otsus südamehääle alusel. Kuidas aga olla võlutud vastassugupoolest, kes sügeleb alailma oma nutiseadmetes, mängib vabal ajal sõprade seltsis pikemamahulisi ja -ajalisi arvutimänge, elab virtuaalses sotsiaalmeedias toksivalt piltide ja sõnade näol, kuid mitte tegude najal ning pelgab või kardab Eesti Vabariigi vaid üheksakuist sõjaväeteenistust või pageb hirmunult selle eest igasuguseid tobedaid põhjuseid ettekäändeks tuues - see jääb hetkel, mis kestab õnneks vaid viivu, mõistatuslikuks ka autorile endale. Ju siis tuleb mõnele küsimusele vastust nuputada pikema aja jooksul. Ma tean, et ei tohi üldistada, ent nördinult teevad seda kõik. Eks.
Kallis Eesti, mulle tundub, et hakkasin heietama. Kriitika eest palun andeks, olen karm nii enda kui ka kõigi teiste vastu. Eranditult. Nagu vastukaaluks annan sulle andeks selle, et Sa oled klaustrofoobiliselt väike külaühiskond, täidetud ühelt poolt talupoegade ja teisalt mõisasakstega, endiselt. Sa oled lihtsalt paik, kus kõik tunnevad kõiki, ja see on vahel ahistav. Koht, kus uudised levivad kulutulena, kus miski ei seisa saladuses ja kellegi eest ei saa ennast peita, isegi kui väga seda ka ei tahaks. Tõenäoliselt oleme kõik üksteisega mingil moel ja viisil ja mingit pidi sugulased. Tore, kas pole?
See väiksus, minimalistlikkus paneb minu meelest vahepeal põksu uhkustamisele - kuigi kas alati on selle jaoks vajadust, kas alati see end õigustab? Tunnistagem, et ajalugu on keeruline olnud, sest juba osapooli on mitu. Leian, et tõde on eelisõigus, kuid see on ka karm ja see peab olema enesekriitiline, ning tagasihoidlikkus on voorus.
Nii ma mõtlengi, et kõigepealt haridus, siis töökoht ja peamiselt raha, mis paneb rattad käima, seejärel oma elu vaimne ja materiaalne planeerimine ja kindlustamine - kõik põletavalt tähtsad küsimused. Kõigega nagu elu endagagi, nagu igapäevaste toimetuste, ülesannete, kohustuste, kokkusaamiste, arvete, poeskäikude ja tööleminekutegagi vms on üldjuhul kiire. Nii kiire, et mõte kiirest hekseldamisest siia-tänna, täna-homme-tunahomme on tohutult väsitav ja nagu nimme tahan asju teha aeglaselt. Kas või mitu korda üle. Või alustada uuesti algusest, kui olin end arvanud juba lõppu jõudnuks.
Kallis Eesti, ega's mul suurt midagi öelda olnudki. Ehk ei olekski pidanud. Olen noor ja uljas, pisut mõtlematu ja spontaanne, kuid usun, et üsna julge. Või noh, natukenegi. Valus veidi on, aga ma ei valeta, kui ütlen, et see võib olla minu viimane kiri. Sulle ja kodustele. Sest maailm vajab avastamist. Mul on mitu keelt suus, võib-olla mõni konarlikumalt, aga aktiivselt kasutades saavad ebatasasused ehk silutud.
Maailm vajab ka nägemist ja vaatamist, kuulamist ja kuulatamist. Tunnetamist, kogemist. Rumalusi ja õppetunde. Hing vajab pauku ja mürtsu ja trummipõrinat. Sestap kaon peagi mitme tuule poole lootuses leida vastused iseenda kohta. Vastused niigi kaua aega ringi uidanud tuhas hõõgunud mõtetele.
