Hannes Hanso: Eesti võiks vabalt kaaluda mõnes ELi riigis saatkonna sulgemist
-Kas Eesti senised prioriteedid saatkondade rajamise osas on osutunud õigeteks? Mida saab pidada suurimateks triumfideks, mida läbikukkumisteks?
Välispoliitika, saatkondade rajamine selle osana, peab olema suunatud ikkagi mingite eesmärkide saavutamiseks. Kui Eesti soovis saada EL-i ja NATO liikmeks, siis üsna loomulikult pidi selle protsessi võtmeriike kohtlema prioriteetsetena ja saatkondadevõrgustiku ka vastavalt üles ehitama.
Prioriteedid olid selles mõttes paigas. Nüüd, kui need prioriteedid on saavutatud, peame endalt küsima, et kuhu ja kuidas edasi liikuda? Ka prioriteedid ei ole mingid kivisse raiutud asjad, need võivad muutuda. Triumfide osas küsimust pole – EL, NATO, võib-olla ka euro liikmelisus. Läbikukkumiseks võib kindlasti pidada totaalset jalgadelohistamist Kesk-Aasia, Kagu-Aasia ja Ida-Aasia riikidega suhtlemise arendamisel.
Maailm on majanduslikus plaanis ühe rohkem Aasia poole kaldu, meil on olnud 20 aastat iseseisvat riiki, aga ei ole ikka veel aru saanud, et keskendumine Skandinaaviale ja Euroopale on kui jalgpallimängime ainult ühes platsi nurgas. Et skoorida, peab ka teisele poole platsi jooksma.
-Kas Eesti peaks oma piiratud välispoliitilise ressursi suunama lähiriikidesse või vaatama kaugemale, kus seni pole eriti diplomaatilist esindust olnud?
Kirjutasin sellel teemal möödunud aasta septembris ajalehte üsna pika loo. Soovitasin rääkida vähem rumalusi ja teha rohkem tegusid. Seda just meie euroopa-kesksuse vähendamiseks ja välisteenistuse orbiidi laiendamiseks kaugematesse, kuid majanduslikult kiirelt arenevatesse piirkondadesse.
Tõstsin toona esinduste ja suhete intensiivistamise vajadust BRIC (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) riikidega. Kirjutasin ka Kesk-Aasia ja Kasahstani perspektiivikusest. Sain Paedalt (välisminister Urmas Paet – toim.) pisut hiljem lehe kaudu ebaõpilasliku käitumise eest kõvasti pähe. Nüüd on mul hea meel näha, et asjad liiguvad täpselt selles suunas, mida toona soovitasin. Tore, et mõistlikke nõuanded vahel ka kuulda võetakse.
Geograafiliste lähiriikidega peame loomulikult häid ja lähedasi suhteid hoidma. Kui kauge on tänases maailmas kauge riik? Midagi ei ole teha, tahame riik olla, peame ka vastavalt käituma ja oskama maailma ilmselgetele arengutele reageerida. Kahetsusväärne, et sellega nii kaua venitatud on. Jah, meie ressurss on piiratud, kuid mittemidagitegemine võib lõppkokkuvõttes osutuda palju kallimaks. Hea välispoliitika ei saagi odav olla.
-Kas Eestil on selliseid diplomaatilisi esindusi, mida võiks kokku tõmmata või lausa kinni panna?
See nõuab natuke tõsisemat uurimist. Ma pakun küll, et kui lähenemine peab ilmtingimata olema kuluneutraalne, siis võiks vabalt kaaluda mõnede EL-i riikide saatkondade kokkutõmbamist või kinnipanekut. Riigid ikka teevad seda aeg-ajalt. Ei solvu sellest keegi, nagu kardetakse.
Meie ametnikud ja ministrid kohtuvad Brüsselis kõikide liikmesriikide esindajatega nagunii pidevalt. Ükski jutt ajamata ei jääks. Teine võimalus ehk vahendeid juurde saada, tunduks muidugi palju arukam. Esindustevõrku võib vaadata kuluna, kuid ka tulutoova investeeringuna. Mina eelistaks kindlasti viimast.
