"Mis konkreetselt on tinginud väljalangenute arvu kahanemise, on raske öelda. Sotsioloogina võin väita, et probleemsete laste arv ei ole kindlasti vähenenud. Pigem võib täheldada taoliste laste arvu juurdekasvu," sõnas Pettai.

Väljalangejate arvu vähendamisel on sotsioloogi sõnul abi olnud sellest, et probleemsed õpilased saavad varasemast rohkem tuge koolist. Näiteks toimuvad pärast tunde õpiabirühmad, õpitakse individuaalse õppekava järgi või eriklassis või nõustab õpilasi individuaalselt koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog.

"Ka on oma mõju olnud sellel, et popitegijatel hoitakse silma peal. Isegi siis, kui laps puudub koolist ühe päeva, ei tohi see koolil jääda märkamata. Lapse koolis käimise eest on vastutus pandud nii lapsevanemale kui ka kohalikule omavalitsusele," märkis Pettai.

Pettai sõnul hoitakse nüüd mõningaid potentsiaalseid väljalangejaid ka varasemast sihipärasemalt koolis. "Vaatamata kehvale õppedukusele ja halvale distsipliinile viiakse neid ühest klassist teise (või ka ühest koolist teise), oodates koolikohustusliku vanuse lõppemist," sõnas sotsioloog.

Kool on Pettai sõnul muutunud kohaks, kus üha rohkem tuleb peale õpetamise tegeleda ka laste koduse kasvatuse puudujääkide ja ühiskonna vähese hoolivuse kompenseerimisega. "Meie haridussüsteemi ees on suur väljakutse arendada välja laiaulatuslik sotsiaalne tugisüsteem, sest abivajavate õpilaste hulk on juba kriitiliselt kõrge. Koolil ei ole kerge seda vastutusekoormat endale võtta," leidis Pettai.