Püüdes kokku võtta kultuuriaastat 2006 – iseenesest absurdne ülesanne kirjeldada kuue tuhande tähemärgiga kõike toimunut –, tuleb vaid nentida, et ehk sobib lõppev aasta heaks näiteks olukorrast, mille kohaselt on Eesti kultuurielu niivõrd jõuline, mitmekülgne ja -tasandiline, et jääb vaid üle imestada, miks on just kultuurisfäär surutud Eesti ühiskonnas tihti eneseõigustuse otsimise raamidesse.
Tähtsaim lõppevasse aastasse jääv üksiksündmus paistab pärinevat kujutava kunsti vallast – Eesti kunstimuuseumi uue peahoone Kumu avamine 18. veebruaril. Õieti küll tähistas Kumu avamine pika protsessi (valmimise) lõppu ning teise, veel pikema (käigus oleku) algust. Muidugi võib kritiseerida nii Kumu kodumaise kunsti kollektsiooni kui ka hoone asukohta, kuid tänavune aasta tähistab ikkagi furoori ja kergendust sellise hoone olemasolu üle. Teisalt võiks ja võibki Kumu tähendus laieneda kujutavast kunstist ülejäänud loomingulistesse praktikatesse, Kumu üks arengujooni või -tasandeid võiks kindlasti olla senisest ilmsem loominguliste valdkondade vahelise sünergia tekitamine või suurendamine, sellest võib saada kultuurilise läbikäimise ja ristumise mudel. Probleem eksisteerib – “interdistsiplinaarsus” võib paljudele tunduda moodsa sõnakõlksuna, kuid selle puudumine muutub aasta-aastalt üha tajutavamaks. Kurbusega peab kuulama näiteks mitme siinse kirjaniku asjatundmatuid ja üleolevaid kommentaare nüüdisaegse kunsti pihta. Üks literaat on lõppeval aastal hüüatanud, et videokunst pole mingi kunst, kuid olen kindel, et ta hakkaks põlevi silmi vaidlema väite vastu, et vabavärss pole mingi luule.
Arhitektide jõuline sekkumine
Loominguliste praktikate omavahelise läbimise suurenemine aitaks ehk ka seista vastu kogu kultuurisfääri kardetavale marginaliseerumisele. Viimane on tekitanud nostalgiat näiteks loomeliitude pleenumi järele, justkui tõstaks pleenum loomeliidud tagasi nende kunagisele pjedestaalile. Samas ei ole allakirjutanu sugugi kindel, et mäng loomeliitude ühiskondliku olulisuse osas on mängitud. Vastupidi, just Eesti arhitektide liidu jõuline sekkumine Tallinna linnaehituse arengusse on näidanud, et kolmas sektor ei pea tähendama kolmandat esˇeloni. Loomeliitudes hõõgub väga mõjus kodanikualgatuslik säde, mida siiani pole mõistetud aeg-ajalt edukas koostöös leegiks puhuda. Arhitektide liidu sisuliste argumentidega võib nõustuda või mitte, kuid põhiline asub hoopis mujal – faktis, millega näidati kodanikualgatuse jõudu. Kultuuripoliitiliselt ja -eluliselt on arhitektide peetud avaliku diskussiooni näol tegu kindlasti märgilise sündmusega, Ülar Margi ja Ko. teguviis võiks olla eri loomingulistele ühendustele toeks ja innustuseks.
Kultuuripoliitika ei pea seega tähendama vaid olukorda, kus kultuuritegelane astub parteisse. Seetõttu ei jää kodumaist filmielu anno 2006 tähistama vaid Pöffi väsimatu vedaja Tiina Loki liitumine Reformierakonnaga, vaid ka üks sisulisem nihe. Just lõppeval aastal jäi selgelt silma, et siinsed arvustajad ei hakanud iga kord kooris oigama, kui uus Eesti mängufilm ekraanidele jõudis. Kasvamas pole mitte vaid kvantiteet (täispikki mängufilme tehti lausa seitse, lisaks veel “Tühirand” ja “Tabamata ime”), vaid kõigi eelduste kohaselt ka kvaliteet. Otsa tegi lahti Veiko Õunpuu “Tühirand”, valdavalt positiivset retseptsiooni pakkusid ka Roman Baskini “Vana daami visiit” ning Elmo Nüganeni “Meeletu”. Loomulikult – kõiki neid filme on ka kriitilisemalt vaadatud ja nähtud, kuid üldine foon (nimetatud) Eesti mängufilmide suhtes tundub olevat muutunud kindlalt paremuse poole. See on kahtlemata tähtis.
Teatri renomee endiselt kõrgel
See aasta jääb meelde ka kui aasta, mil tähistati võimsalt 100 aasta täitumist Eesti kutselise teatri asutamisest. Teisalt kinni(s)tas teatriaasta juba teada asjaolu, et teatrikunst on vahest uues Eestis kõige paremini vastu pidanud loominguline praktika, s.t teatri renomee asub endiselt väga kõrgel. Raske öelda, millist mõju on see avaldanud nüüdisaegsele Eesti teatrile ja tema näitlejale. Meeltmööda tõsiasi on aga see, et siinne teatripilt on piisavalt kirev, et igaüks leiaks oma kihi. Allakirjutanu eelistuseks jäävad n-ö kogukonnateatrid – VAT teater, Theatrum, NO99 ja Von Krahl. Viimase “Faust” ehk platseerukski mu aasta teatrielamuseks ning muidugi ka puhtalt kirjanduslikult mättalt vaadates – Taavi Eelmaa näidend suudab olla korraga vaimukas ja sisutihe, nüüdisaegne ja metafüüsiline.
Ei tasu unustada, et lõppev aasta on pühendatud ka eesti disainile (nagu ka järgmine, 2007. aasta). Loodetavasti aitab see disaini olemust ja olulisust laiemalt teadvustada. Tõesti, vaadates näiteks 90-ndate alguses välja antud raamatuid ning kaheldes, kas praegusel hetkel tõuseks käsi neid ostma, peab tunnistama siinsete disaini apologeetide postulaati, et tegelikult sisaldab kogu inimlik tegevus disaini – vahe avaldub vaid selles, kas halba või head.
Artikli selles osas on juba tunne, et peaks rääkima ka muusikast. Kuna allakirjutanu paraku ei orienteeru “tõsisemas” helikunstis, valiksin selle aasta eriti jõulist loomingulisust tähistama just “kergema” muusika esindaja. Põhjus on lihtne – Röövel Ööbiku kauamängiv “Supersymmetry” on sel aastal olnud mu plaadimasina üks sagedasemaid külalisi. Tõstaksin eraldi esile bändi kõige vaiksema liikme, kitarristi ja meloodiate autori Sten Sheripovi mängu – fantaasiarikast, julget, ilma mingite hirmudeta stereotüüpide ees (nii neid kasutades kui neist üle rallitades). Selle aasta üks kodumaiseid kunstielamusi! Rokkmuusikat sai mainitud ka veel teisel põhjusel – just 2006 nägi ilmavalgust paar raamatut, mida peaks eraldi mainima: Tõnis Mäe ja Berk Vaheri “Müümata naer” ning Tõnis Kahu “Viis + sõnad”. Need annavad märku siinse kirjutamiskultuuri rikastumisest – ehk muutub rokk-kirjanduse ilmumine siinmailgi regulaarsemaks, loomulikuks?
Lõpetuseks võiks öelda mõne sõna ka oma ala, kirjanduse kohta. Olen sellest lõppeval aastal niivõrd palju rääkinud, et mainin mõnd raamatut, mis jäävad 2006. aastat ilustama. Ehk on just aasta ots sobiv hetk kodumaise kirjanduse vaikseks nautimiseks? Mõned soovitused luule vallast. Hasso Krulli “Talv” – andeka kirjutaja luulelaadi kokkuvõtja, kust leiab nii poliitilist teravust kui ka peaaegu juhanliivilikku kodumaastikku. Triin Soometsa “Väljas” – täpne ja tundlik kõne lähedaselt lähedasele. Mathura “Kohalolu” – tundliku rändaja poeetilis-filosoofilised märkmed tema ümbert ja seest. Kivisildniku “(:) vägistatud jäämägi” – irooniline ja eneseirooniline vaade sotsiaalsele loomaaiale. Kaupo Meieli “Polügrafisti käsiraamat” – väsimus kirjutatud tekstide hulgast, soov olla valge paber. Head meeleliitmist!
