Lugeja kirjand: Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu
Sõnaga “meistritöö” meenuvad kõige esimesena kuulsad maalid ja kaugetel maadel asuvad kultuurilise väärtusega ehitised. Kordagi ei kerki esile mõte: meistritöö paikneb meie ümber ja iga inimene on selle autor.
Harva mõtlevad inimesed elule ja selle tekkimisele. Tähtsad on haridus ja töö, elus edasijõudmine ning pere ja kodu. Tegelikult see kõik moodustabki kokku elu. Teod, mida me oma elus korda saadame, jäävad inimestele meelde ning nende järgi meid mäletatakse. On need siis head või halvad, aga neid ei unustata. Mille nimel me elame? Eks ikka selleks, et viia täide oma unistusi, suuri või väikseid. Soov neid ellu viia kannustab meid edasi. Tekivad ideed ja mõtted, mida teostada. Saavutamaks oma eesmärke tuleb meil läbida pikk ja raske tee, kus kohtame nii rõõmu kui ka kurbust.
Inimeste unistuste tulemusena saavad tõeks ja ärkavad ellu need asjad, mida me igapäeva elus meistritöödeks kutsume. Leonardo da Vinci “Mona Lisa”, Sixtuse kabel, Pisa torn või Vabadusesammas – meie jaoks on olulised nende tehniline korrektsus, väliums, imepärane ilu ja ajalooline väärtus, mistõttu kannavadki nad oma ühist nimetust, kuid teglikult on need ainult üks osa meie elust.
Elu kui tervik koosneb minevikust, olevikust ja tulevikust. Inimesed õpivad oma tehtud vigadest ning püüavad neid edaspidi vältida, kuid kõike ei saa ette teada ning on asju millest meil aimugi pole. Ma isiklikult arvan, et olgu inimene ükskõik kui tark, on alati midagi, mida ta ei tea ning milles ta eksib. See on vingerpuss, mida elu meile mängib, et me liiga enesekindlateks ja üleolevateks ei muutuks. Miks muidu on inimese eluiga nii lühike? Inimene peab oskama hinnata seda, mis tal on ning uhke olema selle üle. Sama peab inimene mõistma, kuidas oma elu elada. Tänapäeva ühiskonnas on palju probleeme ning mitte kõik inimesed ei suuda oma elu järjele saada. Tänavatel liigub ringi elu hammasrataste vahele jäänud inimesi, kodutuid lapsi ja inimesi, kes ei oska muud peale hakata kui oma tervist meelemürkidega rikkuda. Huvitav, kas surres need inimesed arvavad, et elasid oma elu õigesti ja väärikalt? Ma ei usu. Paljudele antakse võimalus midagi muuta, kuid nad, kas ei taha seda teha või on elus juba liiga palju pettunud. Selleks, et olukorda parandada, peavad kõik inimesed ülemaailma oma jõud ühendama ning teisi aitama. Kokkuvõtteks elame me oma elu õigesti ja aitame ka teistel seda teha. Oma vähese ajaga, mis meil siin Maa peal on antud, peame kogema kõikvõimalikke emotsioone ja neid kontrollima. Samas peamae me jääma mõistlikeks ja viisakateks elusolenditeks ning arvestama ka teistega ja meid ümbritsevaga.
Milliseid uskumatuid tegusid on inimesed saavutanud? Käidud on maailma tipus, reisitud ümber meie planeedi ja astutud Kuu pinnal, samas kirjutatakse fantastilisi raamatuid ning me same osa võtta kuulsate muusikute elmusrohkestest teostest. Need inimesed, kes taolisi asju on läbi elanud, on kahtlemata oma elu õigesti elanud. Ka väiksemad ja meedias vähem kajastatud teod, nagu inimese päästmine uppumisest, esmaabi andmine ja nõustamine, on on väärt tunnustust ning ka nendes protsessides osalenud inimesed on lõpuks rahul oma elatud eluga. Kui mõtleme, millest inimelu alguse saab – kahest imepisikesest rakust , on täiesti uskumatu, kui arenenud ja oskuslikud me oleme ning see juba on suur ime. Tuleb siis oma elu elada õigesti. Nii et me endale pettumust ei valmistaks.
Elu on müstiline ja keeruline. Selle mõistmiseks peab inimene täiel rinnal elama ning lõpuks ka surema. Elus olemine on tohutu õnnistus ning elu ise ja viis, kuidas me seda elame, meie lõuend, millest me meistritööd vormime.
