Lugeja kirjutab: Kui Edgar nõtkete sammudega sööklasse astus, oli järjekord juba kogunenud
Küünarnukkidega ebaviisakate seltsimeeste vahel trügides jõudis Edgar lõpuks esiridadesse, kus tuttavad seltsimehed kotlette ja kastet taldrikuisse kühveldasid. Vahepeal sülitab ta vihatud vaenlase, tagasihoidliku maapoisi Mardi taldrikusse, kes hoolimata varasest noorusest juba tärkava udemega põskhabet kannab, mis vägisi noorkopra mulje jätab.
„Noh, poisid, mis ta on?!“ pilgutab ta saladuslikult silma Aarne Okspuule, kes ennast häbeliku näoga kandiku taha varjab. „Kas Kohukese õhupallid on täis puhutud?!“
Punaste põskedega Okspuu puhib õhku nagu katkiste lõõtsadega akordion.
„Sõber, ma olen lihtne kontoriametnik, jõuan ainult sulepeadesse tinti ja lihtsate külapoiste peadesse udu puhuda – kes küll teie kümneid õhupalle täis pumbata jõuab?!“
Edgar kortsutas kulmu – ilmaasjata sai see teise Arnoldi sugulane pioneeriridadesse võetud. On küll sarnase nimega, mis tegelikult argument, kuid võib-olla ei peta rumalamat rahvast ära… Lauluhäält tal kuradil küll pole, kuid selle-eest oskab pea peal seista.
Edgar trügib edasi. Järgmisena seisab söökla leti ääres võõraslaps, kel pole muud nime peale Filatovi ning on usinasti kandiku peal millegi meisterdamisega ametis. Savisaar astub ligi, vaatab poja toimetusi tükk aega tähelepanelikult ning kõnetab siis poisikest lahkelt:
„Millega sa, sõber, tegeled?“
Filatov vaatab oma tööd uhkelt ning teatab siis:
„Veepritsi mudelit – ülenarva poisikesed on päris uhkeks muutunud, ütlevad, et ma ei tohi enam nende liivakasti pissida! Vaata siia auku, sõber - kui ma neid nüüd siit ülevalt pigistan, siis…“
Edgar vaatab, ajab silmadki punni, kuid ennenägematu vaatepildi asemel tabab tema silma must juga – Filatovi ehitatud mudelist pritsib talle silma sogast vedelikku, nii et silmanägemine ähmaseks muutub ja ta tükk aega ümbritsevat ei näe. Filatov itsitab ja keksib oma paljaste jalgadega pori sees – uus sõber on ikka kergemeelne küll!
Edgar ei pane poisikeste vallatusi pahaks – sõbrad ju! Vaikides pühib ta nafta silmast maha ning seisab vapralt sügavale porri vajunud jalajälgedega järjekorras edasi. See on aga visa liikuma. Vägisi lendab pilk naabruses asuvale pronkssõdurile, kes aegajalt jalgu raputab ning tahaks oma kohalt lahkuda. Lähenevatele reformierakondlastele julge pilk puurib aga sabasseisjaid teravalt ning leiab Savisaare. Edgarile meenub kohe muinasjutt Koljatist ja Taavetist.
„Vaat kui nüüd Kojat kivi lendu laseks, oleks kohe reformarid laiali nagu kurikad keeglisaalis…“ ümiseb Edgar omaette. Pronksmees ei liigu, küll aga lähenevad reformikate küla poisid halastamatu kiirusega.
„Astu eemale, Savisaar,“ hingab Andrus Edgarile kuuma, väljamaa hõnguga närimiskummi õhku kuklasse. Edgar on julge poiss, pealegi koolis kergejõustikuga tegelenud. Pealegi näeb ta selja tagant vanakooli Villu turjakat kogu lähememas.
„Aga mis sa mulle teha julged?!“ võtab ta viskeasendi sisse. „Ma ostan su kodu ära nagu niuhti, siis võid soos oda heita ja topispalliga sookurgesid tabada - vaata et su kodu haamri alla ei lähe!“
Ansip pole samuti musta pealt korjatud, samas on tal kahju pätajalu möödajooksvast tüdrukust, kelles tunneb ära naaberküla Ene Ergma. Tüdrukul on nutt kurgus, narmendava seeliku alt paistavad paljad jalakesed.
„Ära sa jookse, Ene, lähme kulli mängima!“ hüüab ta lippavale tüdrukule.
Tüdruk on aga kullimängust kaugel. Nuttu tihkudes osutab ta eemalt liginevale, palju tugevamale naaberküla poisile Vollile, kes jooksu pealt aiva kuldmünti pillub, korraks peatub, selle pihu peale kukkuda laseb ning aiva tulist kuradit vannub. Andrusele ei tundu asi õige.
„Jäta tüdruk rahule!“ astub ta lirtsti soomuda sisse, nii et pori Vollile näkku pritsib. Sel hetkel paistab Vollile asi õige olevat. „Lõpuks ometi!“ hõiskab ta, vaatab münti ja veab vaese tüdruku juukseidpidi tagasi ülikooli juurde.
Andrus Ansip ohkab, aga kuna järjekord lõpuks temani jõuab, laseb ta kotleti kandikule kukkuda, rasvaseid kartuleid juurde kallutada, kõik selle rammusa kastmega üle valada ning suundub vaba laua juurde istuma. Ikka selleks, et tuleks uusi naabreid, kellega oleks põnev teiseküla jutte rääkida.
