Lugeja kirjutab: Liiklus teedel turvaliseks!
Väheks on jäänud õpilaste arv esimesse klassi minemisel. Aga meil ta tasapisi kasvab... Me peame tegema kõik võimaliku, et ükski laps (muidugi ka täiskasvanu) ei saaks viga, seda enam, ei hukkuks.
Koolitee on praegu päris ohtlik. Kuidas seda ohutumaks muuta? Tuleb õpetada lapsi kooliteed astuma. Juba esimesest koolipäevast alates.
Elan ise Raplas Vesiroosi gümnaasiumi lähedal ja olen püüdnud õpetada poisse (tüdrukuid pole ette juhtunud). Näiteks, kuidas ületada vöötrada. On ju õigus astuda vöötrajale ükskõik millal (kui ei põle punane tuli) ja kui tahes ootamatult autojuhi vaatevinklist lähtudes. Aga ei pea ju!
Isegi kui on üleminekusoov ja autosid palju tulemas, võib ju veidi oodata. Või isegi teha näo, et ma ei tahagi üle tee minna. Las autod lähevad, ja kui autode vool on lakanud, minna kiiresti vudi-vudi üle tee. Ongi kogu lugu.
Ja autojuhid on meil tänulikud, et ei pea pidurdama, käiku vahetama ja lisa kütusekogust kulutama, närvikulust rääkimata. Ja õhk on ka puhtam. Nii saavad turvalisuse- ja ökoloogiaprobleemid koos lahendatud.
„Sa tegid õigesti!“ hüüdsin ma kord ühele poisile Vesiroosi gümnaasiumi ja Nore keskuse vahelisel teel, kui poiss oli jalgrattaga ületanud vöötraja kohe pärast auto möödumist.
Kui oleme õpetanud lapsed õigesti teed ületama, siis pole enam vaja panna esimesel koolinädalal ja eriti esimesel koolipäeval valvesse koolimajade juurde politseinikke, lastevanemaid, vanavanemaid.
Piisaks, kui esimesel päeval oleksid seal kohal suuremate klasside õpilased, kes esimest koolipäeva alustavatel lastel end kindlamini aitaksid tunda.
Ma pean! Ei! Ma võin, kuid ei pea! Mõni väikene inimene on valmis seda oma kasuks pöörama: ma ei pea homme kindlasti putru sööma, kuid ma võin seda teha. Ma ei pea õhtul jalgu pesema ega õhtul ja hommikul hambaid pesema, kuid ma võin seda teha. Kui enne olin öelnud, et tüdrukutega pole mul olnud kogemust, siis nüüd pean ütlema, et naistega on küll.
Me kõik oleme jalakäijad, ka siis, kui vahel autoroolis oleme. Ja peab ütlema, et see kogemus nii positiivne ei olnud. Kaks naisterahvast astusid vöötrajale just auto ette. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, ütlesid nad, et me võime. Aga ma ütlesin, et ei pea ju. Aga meil on õigus, oli vastus. Mu imestus oli seda suurem, et vähemalt üks neist väitis end ka autojuht olevat.
Meestega on olnud kogemusi nii ja naa. Eriti olen nendega jagelenud parkimise pärast. Mind on lubatud ka maha lüüa, ühe sellise auto number on mul ka kirjas.
Oleme siis mõnusad ja püüame üheskoos Eestimaa liikluse turvaliseks muuta! Hoiame ühte, sest meid on nii vähe! Oleme eeskujuks kogu maailmale, nagu olime eeskujuks 20 aastat tagasi, kui Eestimaa end vabaks laulis. Veretult! Ka liikluses peame taotlema veretust! Peame, kuid mitte ei või! Me peame!
Mihkel Tammelaan, Rapla Vesiroosi gümnaasiumi 1. klassi õpilase vanaisa
