Lugeja kirjutab: Rahvamajandusõnne moodsalt ajakohastatud retsept
Mitte enam tulumaksude ühetaoline alandamine mistahes sotsiaalse hinnaga, vaid hoopis sotsiaal-poliitiliselt igakülgselt tasakaalustatud valitsemine varakate ja vaeste vahel ümberjaotamisel. Tõepoolest, essee keskne printsiip seiseneb selles, et rahvusliku majandusõnne kriteeriumiks on täielik konsensuslik kompleksne tasakaal nii riigi sees kui ka selle ümbrusega.
Selle õndsuse saavutamiseks annab ta ümberjaotuse ning eriti maksustamise jaoks kuldreegli: valitseja toetab vaeseid niipalju kui seda nendele minimaalselt vajalik on ning rikastelt võtab ära nii vähe kui võimalik. Sellises ümberjaotuse kuldses koridoris liikudes valitseja peab muidugi arvestama nii kõiki otseseid kui ka kaudseid mõjureid, nii lühi- kui pikaajalisi ilminguid, eriti seda, et kõik toimuks eeskätt lisaväärtuslik-konsensuslikult.
Seoses päevapoliitiliste probleemidega autor märgib, et valimiste eel muidugi pikema-ajaliste eesmärkide püstitamisega ei maksaks üle pingutada. Lisaks, et kolmapäeva pärastlõunat Riigikogu arutab eelarveeelnõu, autor vist vihjab Eestis sotsiaalmaksu koormuse euroopalikus mõistes mittetasakaaluliselt kõrgele tasemele.
Viimane vihje tekitab aga lugejale rea täiesti arusaamatuid küsimusi. Esiteks, sotsiaalmaks on ülikõrge, kuidas siis Eurostati järgi Eestis pensioni osakaal on sisemajanduse kogutulust poole väiksem kui EL25-es keskmiselt? Teiseks, kas siis äkki meie jaoks seda kuldset koridori polegi üldse olemas, kas me ei ole sattunud eelarvelõksu: meie varakatelt ei anna ega võigi niipalju raha ära võtta kuipalju oleks vaja euroopalikus mõttes tasakaalustatud sootsiumi heaoluks (pensionid, teadusele, haridusele, tervishoiule, julgeolekule, keskkonnale jne jne), või kuhu siis ikka see nn rekordiline majanduskasvutempo lõppude-lõpuks läheb?
Ülo Ennuste
