Lugeja kirjutab: Sigade revolutsioonist
Ühe austatud Tartu Ülikooli professori Eesti Televisiooni stuudios väljaöeldu kahvatub nende tunnete ees, mis asjasse süvenenut peaks valdama, lugedes isamaaliitlaste eelnõud ja selle selgitust sundüürnikele eluruumide erastamise peatamise kohta Tallinnas. Tundub, et valimiseelses tuhinas tahetakse jälle üks laps pesuveega välja visata. Allakirjutanul on vedanud, sest tema kodutänavas tagastati naabermaja - loe uusküüditati naabermaja elanikud. Meie Tartus Karlovas asuv maja jäi puutumata ja tunne, mis oleks vallanud isa poolt ehitatud tolle aja kohta tohutult suure katusekorteri äravõtmisteadet saades, jäi olemata.
Ääremärkusena peaks siinkohas (isamaaliitlastele) märkima, et isa töötas juhtival kohal ja kommunistlikusse parteisse ei kuulunud. Paljude seas läks aga halvemini kunstnikuhingega haritlasest sõbral, kes on koos laste ja emaga siiani Tähtveres (tulutult) lahenduseta olukorras. Ja lahenduse viibimise põhjus on minu arvates lihtne: sõber tahab oma kodus edasi elada. Seda mõeldes tundub hr. Tõniste poolt väljaöeldu: "Paljud ei jäänud peale sundüürniku staatusesse sattumist käsi pikas ootama" eriti halvustav ja piiratud.
Sama probleemiga olen pidanud kahjuks lähedalt kokku puutuma ka pealinnas elava Ämma kaudu. Ämm ostis omale nõuka ajal korteriüürniku õigused (tollel ajal ju sedasi müüdi) nagu hiljem selgus "valesse" majja, müües enne seda maha väiksema korteri üürnikuõigused ja pannes juurde äia meremehena teenitud säästud. Maja hoiti koos teiste elanikega väga heas korras. Ja siis tuli otsus maja tagastamise kohta ning teadmatus edasise suhtes. Ühel hetkel tuli Ämmal aru saada, et kodu ei olegi enam kodu, vaid ajutine pind.
See kõik tundus inimesele, kes on küüditamise läbi kannatanud, uskumatu ja absurdsena. Pean ütlema, et olen Ämmale (eriti uusküüditamise alguses) teada andnud mitmetest võimalustest, kuidas probleemi saaks lahendada. Ämm oli aga seisukohal, et elame Eesti Vabariigis ja sellistele asjadele saabub Õiglane lahendus. Siiski pakkusime maja "uusomanikule" läbi aastate mitmel korral võimalust kodu (korter) turuhinnaga meile müüa, aga "uusomanik"
keeldus alati kategooriliselt, kogudes ainult üüri ning lastes samal ajal väga korralikul Kadrioru kivimajal laguneda - küttesüsteem, katus, piirded, koridorid on tänaseks võrreldes tagastamise eelse ajaga tundmatuseni muutunud. Maja omanik on tähistatud jutumärkidega seetõttu, et tegemist on näpuga õigusjärgluse rida ajades ja eesti keeles väljendudes tõelise lehma lellepojaga - aga ikkagi subjektiga nagu tuntud eesti filmis väljenduti.
Maja lagastatud, müüs "uusomanik" selle maha ja Ämma teavitati uue jutumärkideta omaniku poolt maja kordategemisesoovist ning sellest johtuvast väljakolimisekohustusest. Lõpeks jõudiski ämm sellega ka oma Õigluse ära oodata - linnavalitsuse vastav komisjon eraldas talle kui sundüürnikule vaba pinna üürile andmiseks ja erastamiseks. Kaalukausi kallutas ämma kasuks kodust väljakolimist nõudev teade, mitte pistis, koolivendlus ega ka EÜS-i kuulumine. Õiglusest aga niipalju, et välja kolima peab ta 3-toalisest Kadrioru kivimaja korraliku viimistlusega korterist, vastu aga sai täielikult amortiseerunud kööktoa puumajas. Õnneks on uued naabrid head, ämm olukorraga leppimas ja euroremont käib täie hooga. Kui nüüd seda isamaaliitlaste eelnõud meenutada ("takistamaks hõlptulu"), siis peaks vist küsima, kuhu panna hõlptulu - see eelnõu on ikka eesti keeles väljendudes tõeline sigadus. Juhin tähelepanu sellisele "pisiasjale", et need korterid tuleb osta inimestel, kes peavad OMA KODUST välja kolima ja valdavalt on kõik pakutavad pinnad oluliselt kehvemad kui sundüürnike omad eluruumid. Soovitan tungivalt Hr. Tõnistel tutvuda linna poolt pakutavate pindadega.
Kindlasti ei ole käesolevas pisut närvilises kirjutises toodu mingi erand, vaid tüüpolukord ja erandid võivad olla mingid seni küll ainult vastasrindlaste poolt meedias välja toodud tehingud, milles on osavalt viidatud kõiksugustele paralleelidele, aga las neid uuritakse. Lubamatu on aga selle põhjal teha üldistusi kõikide sundüürnike kohta ja algatada nende vastane eelnõu. Meil on Hr. Tõnistele ainult üks palve: ärge pange veelkord kannatama korra väga tõsiselt juba kannatanuid juhindudes kadedusest, häältesaamissoovist, rikutud mõtteviisist vms. Ja palun lõpetage küüniliste hinnangute ja -eelnõudega pommitamine, muidu ei jõua üle valimiskünnise ka isamaaliitlaste paremat külge esindavad hariduse eest võitlejad.
Jüri Kull
