Lugeja kirjutab: Vähem kui Coca-Cola
"Ebaõnnestunud" ei olegi ehk etteheide, sest artikkel paistab andvat üle keskmise ausa pildi sellest, kuidas Eestis poliitikat tehakse (toodetakse?): "Näha oli, et Reformierakond oli valmis peaministrikoha eest palju maksma. See nihutas latti ka kõigi teiste erakondade jaoks ja nii need kulud kasvasid."
Sümpaatselt rahvakeelne tõdemus selle kohta, et ilma raske rahakotita ei saa kuitahes võimekas poliitik peaministriks (rallispordi uudiste jälgijad leiaksid siit tuttava paralleeli). Ja see ei pruugigi halb olla – võib-olla on see halbadest variantidest vähim halb nagu demokraatia isegi. Oma valijatest lugu pidavalt erakonnalt ootaks mängureeglite tutvustamist ja erialaselt ähmasel moel Kadri Must seda teebki.
Autori järgmise lõigu põhjal teen julge oletuse, et tal ei ole midagi eraisikutelt kampaaniarahade kogumise vastu (või kui on siis ta ei tea paremat viisi kuidas kampaaniaid läbi viia). Niisiis on paratamatu, et erakonnad peavad kuidagi vastu tulema neile suuri annetusi teinud ärimeeste huvidele (kes ei vääriks oma nime, kui nad tasu ootamata oma raha laiali jagaksid). Loodetavasti saavad ka lehelugejad teada, milline Oliver Kruuda või Urmas Sõõrumaaga seotud ettevõte lähitulevikus mõne enampakkumise võidab või ala hoonestusõiguse saab.
Parimate käe all õppinud ideoloogina võtab autor oma oponentidel sõnad suust: ta küsib kas demokraatiat saab rahaks arvestada ja vastab viimase lausega kindlalt "Ei". Samas leiame paar lõiku eespool huvitava võrdluse erakondade ja suurettevõtete reklaamikulude kohta ning tõdemuse, et iga nelja aasta tagant täitevvõimule pürgida on kümme korda odavam kui üks aasta kaupade ja teenuste turul liidripositsiooni pärast võidelda. Tõepoolest, ka Keskerakonna kaubamärk on tuntud ja tunnustatud – millal võib turule oodata ristikulehe märgiga Vilja saia ja Edgari leiba? Või millal tuleb demokraatiaturule Rahvaerakond Kalev?
Kadri Musta tuleb tunnustada poliitilise küpsuse eest konkureeriva erakonna juhti tugevaks liidriks nimetada, samuti julguse eest nii hellal teemal üldse sõna
võtta (mispuhul sõim juba ette kindlustatud on). Võiks koguni oletada, et kui poliitikuid alati vassimises süüdistatakse, siis see kirjatükk ümber pööratud poliitpropagandana peaks meile avama pesupulbripakki peidetud tõeliselt moraalse erakonna, kes teab täpselt, mis on rahva ja mis riigi huvid ja kuidas neid esindada. Kuid nii suure (ja kuluka) teema puhul ei maksa vist nii eksperimentaalseid teooriaid esialgu arendada.
Nii nagu ei saa üksi Reformierakonda süüdistada valimiste hinna lakke ajamises, ei saa ka Kadri Musta süüdistada Eesti poliitilise kultuuri leiutamises. Patenti jagavad nad valijatega.
