Õiglus ja õpetaja
Mulle tundub, et need pealkirjad tõstavad muu hulgas ilmekalt esile ka 2012. aasta eelarve keskse põhimõtte: prioriteediks on kaitsekulutuste jõudmine kahe protsendini ja madalad maksud. Oma riigi inimeste eest hoolitsemine, olgu selleks siis palgatõus või lastetoetuste suurendamine, peavad paremaid aegu ootama.
Üha enam hakkab selgeks saama, et kirjeldatud põhimõtet rakendatakse ka haridusalal. Selle valdkonna kulude 9% kasv praeguste plaanide kohaselt õpetajateni ei jõua. Ehkki vastavalt haridusministri lubadusele tõusevad õpetajate palgad 2013. aastal, siis vähemalt minus see erilist entusiasmi enam ei tekitanud. Võib-olla on haridussfääris juba liiga palju tulevikku suunatud lubadusi kõlanud.
Ehkki olen ise aastaid lõpuaktusel õppeaastat kokku võttes nentinud, et olen tagasi saanud rohkem kui olen ise suutnud õpilastele anda, ei taha ma kindlasti tänast koolielu ega õpetajate rolli seal idealiseerida. Lugesin äratundmisega Andres Maimiku tabavat kirjeldust „Kool imeb“ (EPL 21. 11.11). Maimiku, ütlused, et Eesti kool on pigem distsipliini- kui õhinapõhine või tõdemine, et koolielus domineerib konkurents igal tasandil koostöö üle, on käesoleva olukorra üsna täpne diagnoosimine.
Pisut fantaasiat rakendades võib Maimiku artikli taustal kujutada ette koolis toimetamas ühiskonnas valitseva edukuse konkurentsis alla jäänud ja riigi hoolitsuse suhtes skeptiliseks muutunud õpetajat. Ta suudab veel õpilasi drillimeetodil heade PISA tulemusteni suunata, kuid tõenäoliselt ei oma maailma suhtes nakatavat uudishimu ja huvi, mis õpilasteni edasi kanduks.
Õpetaja stressi ja väsimust on Tartu õpetajate näitel oma magistritöös uurinud Ülle Mugu ja väidetavalt ohustab ligi veerandit õpetajatest läbipõlemine (Õpetajate Leht 02.12.11). Üsna kindlasti ei soodusta kokkupuuted sellise pedagoogiga õpilastes huvi vastava aine vastu ning kindlasti pärsivad nende soovi tulevikus õpetaja amet omandada. Keegi peab aga praegustelt õpetajatelt kunagi koolides teatepulga üle võtma. Nii võib kahju hariduse kvaliteedile ja selle jätkusuutlikkusele olla pikaajalisem, kui esimesel pilgul oskame ette kujutada.
Astmeline tulumaks
Olen kuulnud lubadusi tõsta õpetajate astmepalk vähemalt riigi keskmisele tasemele iseseisvusaja algusest peale. Mäletan ka seda, et iseseisvuse kümmekonnal esimesel aastal veenis mind jutt majandusele olulisest madalast ja ühetaolisest üksikisiku tulumaksust. Olin veendunud, et küllap toob majanduse areng kaasa ka õpetajate palgatõusu. Ootasin ja ootasin kuni mingil hetkel pidin tunnistama, et õpetaja jaoks muutus palgaproportsioon Eesti keskmise palga ja ostujõu suhtes üsna vähe. Ning üha enam hakkas mulle tunduma, et majanduslike argumentide kuulamise kõrval tuleks õpetajatel üha rohkem küsida praeguse süsteemi õigluse kohta.
Viimase mõtte näitlikustamiseks võiks läbi mängida lihtsa mõttekäigu. Küllap on enamikul inimestel tuttavaid õpetajate ja neist mitmeid kordi rohkem palka saavate inimeste hulgas. Olen oma tuttavate suhtes selle võrdluse läbi teinud ning võin kinnitada, õpetajad ei jää neile inimestele millegi poolest alla: teadmistelt, võõrkeelte oskuselt, vaimsuselt. Lisaks pole töö, mida õpetajad teevad, kindlasti mitte vähem tähtis, mahukas ega pingeline. Samas puudub õpetajal teoreetiliseltki võimalus oma palka oluliselt suurendada. On selge, et selline olukord pole õiglane.
Edasise mõttekäigu suunda pole raske läbi näha. Loomulikult peaks riik püüdleme olukorra poole, mis on õiglasem. Õpetajate palkade tõstmise allikana on kõige enam vihjatud just nimelt kaitsekulude mõõdukamale tõstmisele ning astmelisele tulumaksu sisseviimisele. Viimase meetme nimetuseks sobib üha paremini ’progressiivne tulumaks’. Selline maks toetaks kogu ühiskonna progressiivset arengut, kus on vähem konkurentsi, rohkem koostööd ja solidaarsust ning mis viiks õiglasemale ühiskonnale sammukese lähemale.
Mulle näib, et pärast õpetajate 25. oktoobri meeleavaldust Toompeal lootsid paljud hariduskulude üle otsustajad, et küllap need käärimismeeleolud ja uute aktsioonide kavad igapäeva rutiinis vaibuvad. Õigluse nõudmine on aga inimese sügavalt sisemine asi ning seda pole lihtne summutada.
