Saatkondade sulgemine ELis vähendaks Eesti arusaadavust
Nimelt ütleb Hanso: „Nüüd, kus prioriteedid on saavutatud, peame endalt küsima, et kuhu ja kuidas edasi. Ka prioriteedid ei ole mingid kivisse raiutud asjad, need võivad muutuda. Triumfide osas küsimust pole – EL, NATO ja võib-olla ka euro liikmelisus. Läbikukkumiseks võib kindlasti pidada totaalset jalgadelohistamist Kesk-Aasia, Kagu-Aasia ja Ida-Aasia riikidega suhtlemise arendamisel“.
Nõustun selles lõigus ühe väitega – prioriteedid pole kivisse raiutud, need võivad muutuda. Kas EL ja NATO liikmesust triumfiks või Eesti loomulikuks viitrühmaks pidada, on maitse asi, kuid Hanso eksib neid riiklikeks prioriteetideks nimetades.
Eesti välispoliitilisteks eesmärkideks on riigi julgeoleku kindlustamine, heaolu kasvuks vajalike majandussidemete toetamine, kodanike kaitse välismaal, Eesti riigi tuntus ning hea maine ja heade valitsemistavade laiem levik maailmas (üksikasjalikumad selgitused leitavad välisministeeriumi kodulehel). EL ja NATO liikmesus on liikmesriikide vahendid nende eesmärkide saavutamisel. Tõsi, need on meie võimsaimad tööriistad, ent ikkagi üksnes abinõud parema ja turvalisema elu loomisel.
Omaette lugu on liikmesuse kui vahendi rakendamisega. Intervjuus on lõik, kus Hanso ütleb: „Meie ametnikud ja ministrid kohtuvad Brüsselis kõikide liikmesriikide esindajatega nagunii pidevalt. Ükski jutt ajamata ei jääks“ põhjendades mõtet, et mõnes EL liikmesriigis võiks Eesti esinduse suurema kahjuta sulgeda.
Jälle saan nõustuda vaid osaga väidetust – valitsuste liikmed suhtlevad Brüsselis omavahel tõesti vilkamalt kui kunagi varem ja IKT aitab sidet pidada vajadusel ajast ja kohast hoolimata. Paraku jätab Hanso tähelepanuta selle, et suhtlusele, läbirääkimistele ja otsustelangetamistele eelneb rahvuslike seisukohtade kujundamine. Seda tehakse pealinnades, kus diplomaatidel on võimalus kujundamisprotsessi jälgida ning vajadusel varases faasis diskreetselt ka oma valitsuse kaalutlustest märku anda.
Nii saab toimida, kui saatkonnal on usalduslikud kontaktid asukohariigi valitsusringkondade ja ametnikega. Kontaktide loomiseks ja hoidmiseks on vaja suhelda. Kohalikud suhted ja info on kõigi meie riiklike eesmärkide saavutamiseks vajalik kapital.
Kui Hanso ütleb, et „…võiks vabalt kaaluda mõnede EL-riikide saatkondade kokkutõmbamist või kinnipanekut. Riigid ikka teevad seda aeg-ajalt. Ei solvu sellest keegi, nagu kardetakse“, siis on tal õigus selles, et mõned riigid ehk tõesti ei solvuks, halvemal juhul ehk ei pööraks meie lahkumisele tähelepanugi, kuid kuna Eesti asub Euroopa serval ja meie tuntus ning usaldusväärsus pole partnerite silmis ehk nii enesestmõistetavad, kui meile kodus tundub, siis vähendaks kohalviibimisest loobumine kindlasti Eesti nähtavust ja arusaadavust.
