Sardellist on kõrini...
Huvitav, kas laupäeval Eestit Serbiasse esindama valitud lugu „Leto svet” on murdepunktiks eestlaste eurovaimustusest ülesaamisel?
Igal aastal istuvad eestlased usinalt ninad vastu helesinist teleriekraani ja õhkavad eurolaulu meloodiatele õndsalt kaasa. Kes ei julge tunnistada, et vaatab kogu šõud siirast huvist, see väidab, et eurovisiooni vaatamata ei ole järgmisel päeval töökaaslastega millestki rääkida.
Ei erine minagi keskpärasest eestlasest ja istusin ka sel laupäeval huviga televiisori ees. Tekkis juba täiesti sportlik hasart, kas läheb mõni laul või hoopis rahvalemmikute komejant. Võidu viis viimane.
Mõnes mõttes on rõõm näha, et seni pühaduse oreooli kandnud lauluvõistluse humoorikam külg on ka meie maile jõudnud. Teisalt jälle pani mind mõtlema, kas eestlased oleksid varmalt samasuguse pullitegemise kasuks otsustanud, kui tegijateks oleks olnud ükskõik kes peale Kreisiraadio. Ehk siis, kas me saatsime seekord ennast esindama laulu või selle esitajad?
Aga tegelikult ei ole ju vahet. Jääb üle ainult loota, et serblased ubadest kõrini saamise lugu liigselt südamesse ei võta ning et Kreisiraadio ja Verka Serdutška vahele liiga suurt võrdusmärki ei tõmmata.
