Turgude rahustamise nimel sattus löögi alla õiglus ja tasakaal
Oluline muutus on see, et tundub, et Euroopa juhid on pankadega kokkuleppele saanud, et pangad on valmis 50% Kreeka võlast maha kirjutama. Kuid isegi selle realiseerumisel loodetakse alles 2020 aastaks Kreeka võlg SKP suhtes 120%-ni saada, mis on endiselt väga kõrge tase. Seega ehk lühiajaliselt pinget vähendab, kuid ei lahenda see Kreeka probleemi.
Siin on oluline veel ka see, et pankasid sunnitakse kahju kandma, kuid samamoodi võlakirju ostnud Euroopa Keskpank ei pea allahindlusi tegema, sest muidu oleks neil omakapital otsas. Samamoodi jääb laen täies mahus üles Euroopa Komisjoni/IMFi laenukonsortsiumile. Finantsturgude loogika järgi ei tundu see kuidagi tasakaalus.
Ebaõiglaseks võiks seda pidada ka Portugali ja Iirimaa suhtes - nemad on olnud Kreekast korralikumad ja mis näoga nad vaatavad seda kommentaari, et Kreeka võlg on liiga kõrge, seda on vaja vähendada? Ja nemad peavad maksma täies mahus. Tundub, et Euroopa juhtide peamine eesmärk on turge rahustada ja seda ollakse valmis tegema kohati õiglust ja tasakaalu unustades.
Teist korda samale rehale astumise oht
Teine oluline punkt on EFSF - tehnilised detailid on veel selgumisel, kuid paistab et soovitakse EFSF suurendada võimendusega üle 1 triljoni euro. Seega võetakse riske rohkem kui riikide antud garantiide maht ning kui 2008. aasta finantskriis midagi võinuks õpetada, siis seda, et sellise finantskeemia kasutamine võib üsna halvasti lõppeda.
Pikas perspektiivis oleks mõistlikum garantiide mahu ulatuses EFSF mahtu hoida, kuid on ka mõistetav, et mahtu taheti suurendada ja Euroopa riigijuhid ilmselt praeguses ei julge parlamentide ette raha juurde küsima EFSF jaoks minna.
Kokkuvõttes on see üks järjekordne päästepakett, viimase aastaga on mahud pidevalt kasvanud ja koguaeg ilmnenud, et raha on üha rohkem juurde vaja.
Vaadates riikide fundamentaalnäitajaid, siis probleemid endiselt suured ning mõne aja pärast suure tõenäosusega võlakriisi järgmine vaatus.
