Väikesed vargapoisid ja roosad kindad
Tõmbasin käekoti korralikult kaenla alla ja fikseerisin poistel kõik sellele tõule omased tunnused: räämas tossud, dressipüksid, nende peal lohmakas jope – kõike seda saatmas närvilised liigutused, vali jutt ja pidev sihvkakoorte mahasülitamine.
Vargapoisid. Vahi väikseid kuradeid.
Buss tuli. Korraliku kodanikuna augustasin pileti. Istusin, ja nägin oma üllatuseks, et minu lähedale istmele maandunud noorsandid sorisid taskutes, tõid nähtavale piletid ja lõid need läbi.
„Tohoh,” mõtlesin ja hakkasin vastumeelselt kahtlema, kas tegu on ikka vargapoistega.
Järgmises peatuses astus bussi peene mantliga vanem proua, kes uuemat sorti kompostriga hätta jäi. Katsus nii, katsus naa – ei tekkinud piletile ei auku ega muud märki. Enne, kui ma end talle appi minema veensin, olid naaberpingi noorhärrad krapsti! jalul ja daami aitamas.
Väga viisakalt näidati prouale, kuidas uue kompostriga ümber käia. Daam tänas, noormehed vastasid viisakasti, et pole tänu väärt.
Tõmbusin häbist kössi. Ja mina pidasin neid lihtsalt venekeelse jutu ja sihvkade pärast vargapoisteks. Milline eelarvamus, milline tönts rumalus! Ja kui ilus eesti keel neil oli, ja et nad kohe prouale appi läksid – seda sellal, kui mina oma eestlaslikus ükskõiksuses alles mõtlesin: minna või mitte, ja küllap tädi ikka oma piletiga ise toime saab.
Pärast mõningast häbelikult põrandale vahtimist tõstsin pilgu ja suunasin selle uuesti noorsandide istme poole – miskit nad seal krabistasid ja kangutasid.
Vaatasin hoolsamalt: ühel olid süles Seppälä-likud roosad naistekindad, millelt ta seda suurt plastmassist jublakat küljest kiskus. Sedasama jublakat, mille müüja leti sees oleva spetsiaalse seadmega ostu eest maksmisel eemaldab. Teise nooruki süles on midagi muud heledat ja karvast – sall ilmselt – millelt ta samamoodi plastitükki eemaldada üritas. Poisid olid osavad – paari hetkega olid plastikmärgid ära, ja taskust õngitseti sülle uued töötlemist vajavad riidetükid. Peagi noorsandid väljusid.
Moraal?
Kes just tahab sellise elulise loo peale kosutavat moraali kuulda, siis minu jaoks ei olnud see sedakorda selles, et kõhutunnet tuleb usaldada või selles, et kui vargapoissi näed, siis hoia kotist kinni. Minu jaoks oli moraal selles, et mõned eelarvamused on nii sügaval, et kui need kipuvad mitte tõeks osutuma – poisid aitasid proual komposteerida – siis oli mul lausa paha meel, et ma eksisin ja poisid ontlikud on. Kui ikka lõpuks selgus, et nad ongi vargad, siis tuleb tunnistada, et ma tundsin korra võidurõõmsalt: näedsa, mul ikka oli õigus.
Samas olen veendunud, et sellesama ainsa pilguga olen ma - ja uue kogemuse tõttu veel enam – tembeldanud vargapoisteks karjakaupa ausaid poisikesi.
Aga mis sallimisest (ja lõimumisest) meil siin juttu on, kui eelarvamuse võimaliku purunemise pärast juba ette paha meel on?
Rohkem moraali ei tule. Mis selle eelmise moraaligagi peale hakata – otsustage ise.
