Velda Buldas: Vaesema rahvani maksusoodustused ei jõua
Kui jagada Eesti inimesed detsiilidesse ja vaadata nende keskmiseid sissetulekuid, siis hüppeliselt suureneb isikute sissetulek kõige jõukamas detsiilis (2008. aastal oli see 27235 eurot, üheksandas ehk järgmises detsiilis 12087 eurot). Seega, kui mõelda nii, et makse tuleks ikka koguda neilt, kellel raha on ja mitte neilt, kellel seda ei ole, siis on sotsiaaldemokraatide plaan maksustada kõrgemalt ehk 26%-ga tulud, mis on kõrgemad kui 1000 eurot kuus, täiesti mõistlik.
Kõrgemat tulumaksu maksaks ainult kõige jõukam kümnendik Eesti elanikest. Seda, kas astmeid peaks olema üks, kaks või enam, ei oska ma hetkel täpselt öelda, seda tuleks enne analüüsida.
Lisaks on oluline ka see, kuidas inimesed tajuvad maksualast õiglust.
Ja teine võimalus, st tulude ümbersuunamine jõukamatelt vaesematele läbi maksuvabastuste, on Eestis ka saanud kuidagi kummalise näo.
Nimelt on vaesemal elanikkonnal, st 30-40% elanikest olenevalt sellest, kas aasta on olnud hea või halb, võimalik kasutada ainult baasmaksuvabastust. Teised vabastused neile ei rakendu, kuna nende tulubaas lõpeb selle koha peal otsa.
Järgmine maksuvabastus, millest on kasu keskmiste detsiilide isikutel, on lastega seotud maksuvabastus ja/või pensioniga seotud täiendav maksuvabastus, mis rakenduvad järgmistena. Aga siinkohal tasub tähele panna, et esimeste detsiilide isikud, kes kasvatavad umbes 50 000 last, lastele suunatud maksuvabastust kasutada ei saa. Ning kõik muud maksuvabastused nagu eluasemelaenu maksuvabastus ja intressidega ning pensionifondi sissemaksetega seotud vabastused on kasutamiseks kas keskmise sissetulekuga isikutele, kellel pole lapsi või jõukamatele.
Gini koefitsient näitab, et kõige õiglasem oleks olukord meie ühtlase maksumääraga süsteemis juhul, kui kehtiks vaid baasmaksuvabastus. Ülejäänud vabastused muudavad olukorda ebaõiglasemaks.
Astmeline tulumaks ja kasumimaks
Mina ei muretseks niivõrd selle pärast, et kellelgi on raha. Ma muretsen selle pärast, et meie ühiskonnas elavad inimesed ja kasvavad lapsed, kellel tõesti ei ole raha. Ja nagu näha, maksusüsteem ei saa siin palju aidata, kuna ka baasmaksuvabastuse läbi on vaeseimale detsiilile tagastatav summa naeruväärne.
Seega tuleks paari-kolme esimese detsiili isikuid palju enam toetada, kui me seda seni teinud oleme. Aga selleks, et saaksime neid toetada, ongi meil raha kusagilt leida vaja. Miks me siis maksame maksuvabastuste läbi inimestele, peamiselt jõukamatele inimestele, tagasi meeletult suure summa: 8 - 9% riigieelarve tuludest.
Mina tühistaks päevapealt kõik maksuvabastused peale baasmaksuvabastuse ja kehtestaks ka väga suurtele tuludele mingist piirist kõrgema tulumaksumäära. Ja seda mitte seetõttu, et ma olen hirmus kade, et jõukatel hästi läheb. Mul on lihtsalt hirmus kahju inimestest, kellel ei lähe üldse hästi, eriti lastest. Me kaotame ju neid vaesuses hoides pidevalt oma riigi inimvara, nad ei saa areneda täisväärtuslikeks inimesteks, kui me neid ei aita!
Aga kusagilt mujalt ju ei ole raha nende aitamiseks võtta, kui astmelisest tulumaksust või ettevõtete kasumimaksust, mis hetkel Eestis puudub või siis valesti suunatud maksuvabastuste tühistamisest.
Seega, olen Briti akadeemiku Richard Wilkinsoniga nõus, et ebavõrdsus on hoolimata OECD riikide poolt deklareeritud seisukohtadest neis riikides oluliselt kasvanud. Erandiks on vaid Skandinaaviamaad.
Kuid ma ei muretse niivõrd selle pärast, et rikkad on rikkad, kuivõrd selle pärast, et vaesed on vaesed. Aga kui meie ühiskond arvab, et selline ebavõrdsuse tase, nagu meil hetkel eksisteerib, ongi normaalne, siis ma ei tea, kuidas seda muuta. Või kui sellist tulude jaotust peab normaalseks ainult võimulolev partei, siis ei peegelda selline seis järelikult rahva õiglustunnet ning seisu tuleks muuta läbi maksusüsteemi ja toetuste süsteemi reformimise.
Päevaleht palus Velda Buldaselt kui maksundust hästi tundvalt inimeselt kommentaari seoses tänases Päevalehes avaldatud intervjuuga Briti akadeemiku Richard Wilkinsoniga. Buldas on SDE liige.
