REPORTAAŽ | Milline on maailm kaasaegse tantsu sildi taga?

Tallinnas toimunud Balti Tantsu Platvormil tekkis tunne, et tantsumaailm on naasnud normaalsusesse. Kümned väliskülalised, paksult täidetud saalid ja vahetu suhtlus tuletasid meelde, kuidas nägi välja festivalimelu vanal heal koroonaeelsel ajal. Nähtud etendustest kajas jälle vastu vajalikke katseid asetada kehad mitmekülgsetesse funktsioonidesse, näidata nüüdistantsu mõiste dünaamilisust ning püüelda uudse ja originaalse poole. Mõnel juhul need katsed õnnestusid.

Lätlaste Elīna Gediņa, Rūdolfs Gediņši, Krista Dzudzilo ja Reinis Dzudzilo „Very Good Minutes” jättis kuuest nähtud etendusest vast kõige nõrgema mulje. Tõsi küll – kärtspunasesse rüütatud lava ja samas toonis kostüümid, laest laskuvad tähed ja neile projitseeritud must-valge video –, Salme kultuurikeskuse lavale loodi afektiivselt laetud vaatepilt, mis jäi oma mastaabi poolest festivali uhkeimaks. Vaikuses esitatud liikumine ei suutnud seevastu suurt saali energiavooga täita, etenduse atmosfäär jäi pea olematuks. Kehad näisid kujutavat pigem üldistatud tüüpe kui rikkalikke abstraktsioone ega kõnetanud sestap mitte kuidagi.

Tallinnas toimunud Balti Tantsu Platvormil tekkis tunne, et tantsumaailm on naasnud normaalsusesse. Kümned väliskülalised, paksult täidetud saalid ja vahetu suhtlus tuletasid meelde, kuidas nägi välja festivalimelu vanal heal koroonaeelsel ajal. Nähtud etendustest kajas jälle vastu vajalikke katseid asetada kehad mitmekülgsetesse funktsioonidesse, näidata nüüdistantsu mõiste dünaamilisust ning püüelda uudse ja originaalse poole. Mõnel juhul need katsed õnnestusid.

Lätlaste Elīna Gediņa, Rūdolfs Gediņši, Krista Dzudzilo ja Reinis Dzudzilo „Very Good Minutes” jättis kuuest nähtud etendusest vast kõige nõrgema mulje. Tõsi küll – kärtspunasesse rüütatud lava ja samas toonis kostüümid, laest laskuvad tähed ja neile projitseeritud must-valge video –, Salme kultuurikeskuse lavale loodi afektiivselt laetud vaatepilt, mis jäi oma mastaabi poolest festivali uhkeimaks. Vaikuses esitatud liikumine ei suutnud seevastu suurt saali energiavooga täita, etenduse atmosfäär jäi pea olematuks. Kehad näisid kujutavat pigem üldistatud tüüpe kui rikkalikke abstraktsioone ega kõnetanud sestap mitte kuidagi.