Tõsiasi, et keegi pole täiuslik, ei peaks meid panema selle asjaga leppima. Vastupidi: Venemaa sõjamasina rahata jätmine on just see asi, mida tehes peab Eesti (koos teiste Balti riikide ja Poolaga) maailma parandama. Alustades mõistagi iseendast, et teised – märksa suurema majandusliku kaaluga riigid – meie juttu ja ettepanekuid tõsiselt võtaksid.

Peame sanktsioonide järgimises olema pühamad kui paavst, et aidata ka eeskujuga kaasa EL-i uutes Vene-vastastes piirangutes kokku leppimisele.

Peame sanktsioonide järgimises olema pühamad kui paavst. See ei pruugi tuua rahalist kasu lühiajalises vaates, kuid südametunnistus jääb puhtaks. Ja pikas perspektiivis: kui Venemaast saab ükskord normaalne või vähemalt normaalsem riik, on lootust ka majanduslikule kasule, mis tuleb väiksema riskiga kui seni.

Iseseisva Eesti ajaloos on üks episood, kus praegusega mõneti sarnases olukorras mõtles suur osa me riigi äri- ja poliiteliiti üksnes kiirele ja vahetule majanduskasule. See oli bolševistliku Venemaa kulla vahendamine läände 1920.–1922. aastal – käputäis Eesti inimesi pani sellega oma jõukusele aluse, aga terve Eesti riik pärast lühiajalist buumi pigem kaotas. Hea, et praegu on toonasega võrreldes tegu väikesemahulise sahkerdamisega ja ka üldine suhtumine sanktsioonirikkujatesse on tauniv. Mida vähem ärisidemeid praeguse Venemaaga, seda suurem on Eesti riigi poliitiline ja majandusstabiilsus.

Kõigest hoolimata tasuks Vene rahale orienteeritud ärimeestel mõelda ka ärilistele väljavaadetele, mis avanevad, kui Venemaa taltsutatakse ja saab hakata Ukrainat taastama. Selle nimel tasub sanktsioone päriselt rakendada.

Ukraina aitamises olime 10. mai seisuga suhtena SKP-sse esimesel kohal ja ka absoluutarvestuses paljudest suurtest riikidest eespool. Saagem sama eeskujuväärseks ka sanktsioonide järgimises.