ARVUSTUS | Soome emigreerunud Ludmilla Siimu retrospektiiv ehk Kadunud loomingu tagasitulek

Ludmilla Siimu retrospektiiv näitab, et kunstnik on alati olnud julge, kartmata oma loomingus ka midagi uudset proovida. Näitusepaiga valik on sümboolne: enne Soome emigreerumist oli Siimu viimane Eestis korraldatud näitus just Tartu kunstimuuseumis.

Tartu kunstimuuseumis avatud näitust „Olemise helk” jõuavad huvilised külastada veel 29. maini. Tegemist on eesti-soome kunstniku Ludmilla Siimu mahuka retrospektiiviga, mis hõlmab tema loomingu nii kõige varasemaid 1960. aastate teoseid kui ka võrdlemisi hiljuti valminud õlimaale.

Ludmilla Siim on sündinud 20. novembril 1938. aastal Kasahstani endises pealinnas Alma-Atas, kuid kuna tema ema oli Eestist pärit, siis kolis pere 1945. aastal Tartusse, kus algas Ludmilla Siimu kunstnikutee. Kunstikatsetuste algusaastatel ei tundnud Ludmilla Siim erilist huvi maalikunsti vastu ja eelistas pigem arhitektuuri või hoopis graafikat, kuid lõpuks astus Siim ERKI-sse just maali õppima. Vabakutselise kunstnikuna hakkas ta tegutsema 1960. aastate lõpus – just sellest ajavahemikust on näitusel tema varasemad tööd. Hoolimata sellest, et Ludmilla Siim oli tunnustatud Eestis ja mõjutas tugevasti siinset kunstielu, otsustas ta kolida Soome. Eestist lahkumise tõttu sai Siim uue staatuse ja tema looming tunnustati siin keelatuks, mis oli nõukogude ajal tüüpiline. Soomes ei jätnud ta kunsti kõrvale ja arendas oma maalimisoskust edaspidi. Ludmilla Siimu biograafiat lugedes võib kohe jõuda järelduseni, et tema loomingule võiks mõju avaldada mitte ainult tema isiksus, vaid ka ülalmainitud sündmused. Tänapäevaks on tsensuuri ja keeldude aeg seljataha jäänud ning Ludmilla Siimu näitus on Eestis taas avatud. Eesti kultuuriruumist pikaks ajaks kadunud looming on nüüd tagasi tulnud, mille üle võib ainult rõõmu tunda.