31.05.2022, 00:05

ARVUSTUS | „Siberi haiku” lugemine toob kurbuse ja viha. Kuidas sellised asjad sündida saavad ja mida teha, et neid ära hoida?

„Siberi haikut” ei saa kindlasti soovitada lastele uinumiseelseks lõõgastuseks, sest see võib äratada palju tumedaid tundeid.

Jaanika Palm

lastekirjanduse uurija

Teost lugedes kerkib küsimus, kuidas ise, elades niisugusel ajal ja tingimustes, säilitada inimlikkus, mitte muutuda anastajaks, okupandiks, rõhujaks, mitteinimeseks.

FOTO: Jurga Vile ja Lina Itagaki | Jurga Vile ja Lina Itagaki

Jurga Vilė ja Lina Itagaki „Siberi haiku” meie kirjandusmaastikule ilmumine oleks märgiline juba siis, kui tegemist oleks ainuüksi leedu lastekirjanduse tõlkega, graafilise romaaniga või lastele küüditamisest rääkiva raamatuga. Aga kuna ühte teosesse on koondunud kõik need kolm aspekti, on raamatu poelettidele jõudmine veelgi suurem sündmus.

Teame Baltimaade nüüdisaja lasteraamatutest ikka veel liiga vähe, kuigi leedu lastekirjandust on hakanud, tõsi küll, paaril viimasel aastal juba pisut rohkem meieni jõudma. Meenutatagu siinkohal kasvõi Lina Žutautė menukat sarja Kake Makest või maineka illustraatori Kęstutis Kasparavičiuse lummavaid pildiraamatuid. Tunamullu said eesti lapsed võimaluse tutvuda ka leedu lastekirjanduse ühe tõlgituma teosega, Evelina Daciūtė filosoofilise pildiraamatuga „Õnn on rebane”. Eriline tänu kuulub siin kindlasti tõlkijatele Ieva Marija Kuzminaitėle ja Tiina Kattelile (Kattel on eesti keelde vahendanud ka „Siberi haiku”), aga kirjastustelegi, kes on julgenud tõlke väljaandmisega riskida.