RAAMATUBLOGI: Võõrastele Šoti mägismaa ei halasta
M.C. Beaton, „Halastajaõe surm”, tõlkinud Mall Pöial, Tänapäev, 252 lk.
Lochdubhis muutusteta. Nii võiks kokku võtta nii selle, kui ka kõik eelnevad raamatud, kus tegutseb punapäine Šoti mängismaa konstaabel Hamish Macbeth.
Õigupoolest on hea, et Macbethi lood püsivad üheülbalistena, sest tead, mida saad – ühe mõnusalt kerge lugemise ja koosolemise laheda seltskonnaga, kes muutub iga raamatuga üha omamaks.
Tegelikult on Lochdubh äärmiselt ohtlik paik. Küll vaid võõrastele, kel mõlgub meeles pahategu. Omad võivad salaküttida ja teha tagasihoidlikul määral üht-teist seadusevastast ning pälvivad parimal juhul Macbethi kaitse, halvimal näpuvibutuse ja palve jama lõpetada. Aga võõrastele kurikaeltele Šoti mägismaa ei halasta.
Tuleb Lochdubhi seksikas halastajaõde, mustad sukad jalas, ja Macbeth on kohe jaol, kutsub neidise restorani õhtusöögile, aga nüüd songib oma osso buccot, sest unelmate naine jättis tulemata. Ja põhjusega. Sest oli seks ajaks juba teises ilmas.
Edasi on, nagu ikka... Kõrgemad ülemused tõrjuvad Macbethi, sest loodavad ise mõrvamüsteeriumi lahendada, üks ülemustest on naisterahvas, kes punapäise külapolitseiniku tähelepanu pälvib, peagi on surnuid rohkem... Siis leiab Macbethi endine südamedaam Priscilla taaskord endale mitteväärilise peigmehe, kes tuleb minema peletada. Siis üritab peainspektor Blair, kes käki kokku keerab, Macbethist lahti saada, kuid satub ise hammasrataste vahele, jne, jne... Lõpuks paljastab Macbeth kurjategija, kui ta ulatab kogu au bossidele, jäädes vastutasuks Lochdubhi... Ehk ei midagi uut.
Või siiski...
- - -
Tundes äkilist rahutust, laskis Hamish kassi vabaks. Sonsie suur pea pöördus siia- ja sinnapoole ning siis tõttas ta hüpetega üle kanarbiku minema.
„Ta tuleb tagasi,” ütles Hamish. „Panen tema jaoks paar vorsti taldrikule.”
Nad ootasid ja ootasid. Siis Hamish vilistas, selle vile peale oli Sonsie alati kohale jooksnud, aga nüüd polnud kuulda midagi peale tuule sahina kanarbikus.
Pea kohal särasid tähed. „Lähen teda otsima,” lausus Hamish.
Charlie pani käe tema käsivarrele. „Seal on midagi. Istu vaikselt.”
Kanarbikust hiilis välja Sonsie ja tema kannul suur, nähtsavasti suur isane metskass. Kumbki haaras vorstikese ja nad pagesid kanarbikku tagasi.
„Ongi vist kõik,” sõnas Charlie.
